PRIIT KUTSER

Kadri Simson: praegune juhtum ei väärinud erakonna büroo rüüstamist

2012-01-11T23:11:00.001+02:00

Delfil on isiklik viha Keskerakonna vastu?

2012-01-10T15:16:00.002+02:00

Vist sai isegi Delfiilik aru, et see Toobali-Tuiksoole külgekleebitud juhtum kisub lauskoomikaks kätte ära, sest ajal, kui oravad miljardeid Eesti riigi ja rahva raha kaitsepolitse heakskiidul tasku ajavad, otsib poliitpolitsei ehk kaitsepolitsei Keskerakonna büroost 500 eurot taga. Keskerakonda on vaja aga peksta, nii et võeti uus teema - staare hoiatkse kinni Keskerakonnas. Kui see see ei ole räige kallutatus, siis mis see on? Õige jah, see on labane viha ühe konkreetse poliitilise jõu vastu. Ja selline meediaväljaanne pidi esindama vaba ja sõltumatut meediakajastust?

E-hääletamine aitaks Venemaal valimisi demokraatlikult võltsida

2011-12-04T20:57:00.001+02:00

Teadupärast ei ole valimisjaoskonnas ja internetis antud hääled võrdsed. Kui kodanik läheb valimispäeval valimisjaoskonda, võime olla kindlad, et see on tema, kuna jaoskonnas tehakse kindlaks, et tegemist on selle konkreetse inimesega. Kui valija hääletab ID-kaardiga ja internetis, ei saa keegi olla kunagi kindel, et e-hääle andnu on ikkagi ID-kaardi omanik. E-hääletaja võib olla igaüks, kellele ID-kaardi omanik on andud oma ID-kaardi ja paroolid, kas siis teadlikult, teadmata, tahtlikult või mitte-tahtlikult. Valimisjaoskonnas sellist probleemi ei ole.

Valimisjaoskonnas ei tohi kabiinis valijaga kaasas olla kedagi. Ta peab olema oma hääletamisotsuses mõjutamatu. Isegi valimisjaoskonnas olevad inimesed ei tohi ju valijat kuidagigi mõjutada. Keelatud on anda valimissoovitusi, isegi mõne erakonna pastapliiats valimiskabiinis on keelatud. Samas, e-valimiste puhul on asjad kuidagi hoopis teisiti. Kõik on lubatud: valida saab purjus peaga, kasvõi narkojoobes, mitte ID-kaardi omanik ise, hääletamise juures võib olla mõjutajaid jne. Kui valimisjaoskonnas on meil kindel kontroll, siis e-hääletamise juures see puudub täiesti. See on Eesti demokraatia seisukohast aga lubamatu olukord.

Päevakajaline teema on valimised Venemaal, mis alati kirgi kütavad ning süüdistusi võltsimistes esile kutsuvad. Venemaa võimud võiksid Lääne kriitikanooled hoobiga enese pealt eemale juhtida, võttes kasutusele Eesti e-valimised. Niimoodi oleks võimalik valimistulemusi demokraatlikult võltsida, ehk siis võttes kasutusele Eesti e-valimissüsteemi, on võimalik seda niiviisi teha, et ka Lääs jääb uskuma, nagu Eesti puhul see nii juba ongi.

IRL paneb järgmiseks Eesti kodakondsused müüki?

2011-12-03T18:09:00.001+02:00

Kui lähemalt vaadata, siis IRL on igatmoodi kriisis. Tegelikult on ta seda ju juba aastaid olnud ja see kajastub nii valimistulemustes kui ka küsitlustes. Esiteks, nende rahvusluse monopoli võttis käest Reformierakond pronksiööde abiga. Seejärel toimus Res Publica poolne IRLi ülevõtmine kunagiste isamaaliitlaste ehk kampsunite käest. Isamaa, kui selline, on kadunud. Nüüd tuli veel ka Eesti elamislubade äritsemise skandaal, mis veelkord tõestas, et IRLil pole isamaalisuse või konservatiivsusega enam midagi suurt pistmist. Usun, et järgmisteks valimisteks on Uus Isamaaline Jõud platsis ja respublikaanid peavad endaile uue väljundi leidma.

Kummaline, aga kuigi nii Reformierakond kui IRL näitavad pidevalt näpuga Keskerakonna kui Venemaa-sõbraliku partei poole, ent samal ajal käib neil selja taga agar suhtlus ja äri venelastega ning Venemaaga. Meenutaksin siinkohal investeeringuid Venemaalt Korobeiniku ärisse, vene transiidiärimehed, mis lõi Res Publica, viisaskandaal, mis lubas Schengenisse pronksiöö korraldajaid ning Eesti-vihkajaid ning nüüd see elamislubadefiasko.

Tähendab, müts põleb ikka varga peas. On teada, et IRL käis enne Keskerakonda Ühtse Venemaaga koostöölepet nõutamas, ent sai korvi, mistõttu nüüd nii kibestunud ollakse. Venemaa on nii IRLi kui Reformierakonna hinges, muidugi on mugav ja mõnus Venemaa ja Kremliga sildistada Keskerakonda.

Fakt on see, et kui IRL lehvitab edaspidi rahvusliku lipuga, mõjub see lihtsalt koomiliselt. Järgmiseks pannakse vast Eesti kodanikondused enampakkumisele? Igatahes, tõeline isamaaline tegu! Aga kui Savisaar Moskvas loengut, Eesti-Vene suhteid silumas või raamatut esitlemas käib, on tegemist ebaisamaaliku tegevusega, olgugi et sedasama teevad soomlased ja paljud teised? Lisaks muidugi veel Paet ja Ilves 9. mail Moskvas. Hurraa!

Mõnes mõttes oleks võinud Res Publica ja Reformierakonna ühinemine siiski omal ajal ära toimuda, sest nemad omavahel rohkem sarnased kui respublikaanid isamaaliitlastega.

Teeme Soomes Uue Eesti!

2011-11-21T22:55:00.001+02:00

Omal ajal rännati parema elu otsingul Uude Maailma, see tähendab siisAmeerikasse, Austraaliasse ja Uus-Meremaale. Osa kiusati endisel kodumaaltaga, teised olid sunnitud ära põgenema majanduslikel põhjustel. Sinna UudeMaailma loodi Uus Inglismaa, Uus Prantsusmaa, Uus Holland, Uus Hispaania jne.Eesti on täna suht sarnases olukorras, ent meie rahval ei tule nii kaugelerännata, piisab vaid üle Soome lahe sõitmisest, kui jõutaksegi parema elupeale.

Soome ja rootsi keele kõrvale saaks ajapikku kindlasti ka eesti keele,kuna see 30 000 – 40 000 eestimaalast Soomes on ju alles algus!Oodake vaid, põhjavelled, eestilasi on siitpoolt sinnapoole tulemas lisa küll jaküll. Reformierakond ajab juba vitsaga inimesi kodumaalt välja.

Soome on heaoluriik ja seal on kindel demokraatia, mitte nagu meilsiin, kus e-valimistega on võimalik endale meelepärane valimistulemus ette äratellida. Soomlased proovisid seda elektroonilisel viisil hääletamist, leidsidselle ebaturvalise olevat ja loobusid. Targalt tegid.

Ja kui kõik töötavad eestlased on Soomes Uut Eestit ehitamas, onsiinmail vaid pensionärid ja neid teenindavad uusimmigrandid kasvõi PaapuaUus-Guineast või Keeniast. See on siis aga see Vana Eesti, kus uuseestlased (või uussoomlased?) pärinevad. Vanast Eestist kujuneb sellinevanakodudega palistatud kõbus rahvuspark, kus ka eakad soomlased on endalemugava äraelamise saanud.

Ansipi valitsus on ju niikuinii seda kärpimise teed läinud, mistõttutekib kurikaval ettepanek: kärbime selle Eesti riigi äkki üldse ära? Miksjamada selle õhukese riigiga üldse? Tunda seda ju pole ammu enam. Eritimaapiirkondades, kus elu on hävitatud, kuigi Pakosta-laadsetele paistabKolga-Jaanis elu lausa imeline olevat. Pakosta koligugi sinna! Paneme Eesti riigi kinni, avame45 000 ruutmeetrise rahvuspargi, rendime selle välja ja hüppame kõiküheskoos üle lahe Soome elama!

Avalik telegramm erakondade vihkajale Rain Koolile

2011-11-16T22:35:00.001+02:00

Rain Kooli ütles: „Pean tunnistama, et mulle on põhimõtteliselt vastumeelne igasugune erakondlus oma hierarhiate, võimuvõitluste, intriigide ja kohustuslikus korras samas suunas mõtlemisega." (Vikerraadio 29.8.2011)

Mis mõttes erineb „erakondlus" muudest eluvaldkondadest? Nii avalikus, kolmandas kui ka erasektoris on „oma hierarhiad, võimuvõitlused, intriigid ja kohustuslikus korras samas suunas mõtlemine".

Kindlasti on seda kõike

ka meediaväljaannete toimetustes. Pole võimatu, et mõnes toimetuses, nt Delfis, kus Kooli töötab, mõeldaksegi kohustuslikus korras ühes suunas. See ei ole niisugune „kohustuslik kord", kus keegi keelab ja käsib, vaid see on õhustik, atmosfäär, peatoimetaja soosing või ebasoosing. Vastasel korral tuleb nn teisitimõtlejal leida uus toimetus.

Saime siis teada, et Rain Kooli vihkab erakondi. Ent kes Delfis siis armastab erakondi? Teie „sõltumatus" ja „erapooletus" meedias peab ju olema tasakaal?

Delfi „erapooletus"

tuli ilmekalt välja Keskerakonna suvise kongressi eel, kui Delfi „erapooletult" tümitas üht ja ülistas teist kandidaati. Ühed said Delfis kogu aeg pildile ja vastulaused, kui neid avaldatigi, koristati kähku „allapoole". Savisaarlaste mängumaaks jäi vaid Kesknädal, sest „vaba" meedia oli Keskerakonna esimehele põhimõtteliselt suletud. Huvitav-huvitav: kohe, kui keerad Savisaarele selja ja kukud teda sõimama, s.t esined n-ö reeturi ja väekargajana, oled valitsusmeelse peavoolumeedia jaoks kangelane, arvamusliider, kohe patsutatakse sulle tunnustavalt õlale. Sulle avanevad peavooluväljaannete leheküljed ja stuudiod ning kollane meedia tungib lahke näoga sulle lausa koju diivanile, esikülgedel aga võime täheldada su säravat nägu. Kõik see on kajastatud meelas ja ülipositiivses kastmes.

Jutt sellest, et Keskerakond

on Eesti riigi vastane, nagu kuulsime 23. oktoobril maksumaksjate raha eest raadiosaates „Olukorrast riigis", kõlab Reformi ja IRL-i propagandana, sest tänane valitsus võrdub nende arvates Eesti riigiga. Kui julged midagi öelda Ansipi valitsuse otsuste vastu, asetud automaatselt Eesti riigi vastu!

Tule taevas appi, Rain Kooli! Kas Soome demokraatias elamine pole siis midagi õpetanud? Kas Soomes, kus Te 15 aastat töötasite, peetakse Soome valitsuse kriitikuid riigivaenlasteks?

Siitpoolt Soome vaadates näivad sealsed asjad küll veidi vaiksemad - koalitsioon ei lajata opositsioonile nii labaselt nagu Eestis.

Opositsioon peabki kritiseerima,

olema asjalikult skeptiline ning valitsuse vigadele tähelepanu osutama, sest see ongi reaalne demokraatia riikides, kes peavad end demokraatlikeks. Keskerakonna sage demoniseerimine nii Rain Kooli ja kogu Delfi ning mõne teisegi väljaande suunast ei teeni küll Eesti demokraatia huve. Vaat see on pigem Eesti riigi vastane!

Demokraatlikus riigis toetab meedia tavaliselt opositsiooni ja on valitsuskriitilistel positsioonidel. S.t kui oled võimul, ole valmis selleks, et iga sinu liigutus on luubi all. Eestis see nii ei ole - kahjuks.

Rahvusringhäälingu

uudistesaadetes produtseeritakse päevast-päeva rõõmusõnumeid Eesti „europaradiisist". Kunagine Hans H. Luige (IRL-i toetaja) hoiatus sellest, et Reformierakond on asunud ERR-i nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt üle võtma, on täitumas, kuna paljud mõtlevad ajakirjanikud on avalik-õiguslikust struktuurist minema löödud. Maksumaksja raha toodab Reformi ja IRL-i propagandat - see on omane diktatuuririikidele.

Härra Kooli,

kas kujutate ette demokraatiat ilma erakondadeta? Ilma nende hierarhiate ja intriigideta ning kohustusliku ühtpidi-mõtlemisega (mis kõik olemas Soomes, Rootsis, USA-s jm)? Erakondlikkus tähendabki ühtemoodi mõtlevate inimeste kogumit! Liikmed on valinud ühise kindla maailmavaate ja järgivad seda. See on pigem tore, mitte halvustamist väärt!

IRL on rahvuslik-konservatiivne, Reformierakond liberaal-demokraatlik, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimi kõneleb enda eest ja Keskerakond on vasaktsentristlik. Kui mõni sotsiaaldemokraat hakkab ootamatult hõiskama, et sotsiaaltoetused raiskavad raha või et õhuke riik on suurepärane, siis küsitaks, kas temaga on kõik ikka korras? Sotsiaaldemokraadilt selliseid seisukohti keegi ei eelda.

Muide, ma usun, et Te teate: vasaktsentrism kätkeb ideoloogiliselt endas multikultuursust ja maaelupoliitikat ning ka roheliste temaatikat. Nii et kui Keskerakond seisab ingerlaste, juutide, venelaste, ukrainlaste, rootslaste ja soomlaste eest, kes Eestimaal elavad, ei ole ta ideoloogiliselt eksinud. Kui Keskerakond nõuab suuremaid peretoetusi või kõrgemat pensioni, siis lähtub ta oma maailmavaatest, kuna vasaktsentrismi üks kolmest põhisambast on sotsiaalliberalism.

Olen mures,

et Eestis puudub tõhus meediakriitika. Eeldatakse, et meil on vaba ja sõltumatu ajakirjandus, kuigi on selgelt vastupidiseid tõendeid. Muidugi, meil ei tapeta ajakirjanikke ja meediaväljaandeid ei panda kinni nende tõekspidamiste tõttu. Ent teatavasti on olemas ka teisi meetmeid ja vahendeid saavutamaks just sellist meediakajastust, mis on meelepärane valitsevale võimueliidile.

Kõigele lisaks

märgiksin valitsusmeedia (Postimees, Delfi, Eesti Päevaleht jne) pidevaid rünnakuid Kesknädala ja pealinnameedia (sh TTV) pihta. Need meeleheitlikud rünnakud kannavad endas kindlat eesmärki kehtestada Eestis üks ja ainus lubatud mõtlemine, millesse annavad omapoolse tugeva panuse nii Rain Kooli kui ka Eesti Ekspress, Kanal2 „Reporteri"-nimeline meelelahutusuudistemagasin jmt.

Väiksemad nupukesed, kes end isemõtlejateks tituleerivad, ei pruugi aru saada, et on vaid etturid suuremas mängus. Nõnda nad siis istuvad ja näitlevad oma peaga mõtlemist, kuigi eemalt vaadates on nad mainstream'i esindavad mutrikesed. Mõistan, neil kõigil on pered, laenud, liisingud ja planeeritud soojamaareisid, kuid niiviisi tuuaksegi Eesti demokraatia ohvriks hetkelise ilusa elu nimel.

PRIIT KUTSER, Põhja-Tallinna linnaosavanema asetäitja

Vt. ka Kesknädal 7. septembril: "Rain Kooli: Keskerakonna verbaalsed sõimurusikad - nüüd aitab!"

Delfi järjekordne rünnak Keski vastu

2011-11-09T14:31:00.003+02:00

Delfi manipuleerib oma lugejatega pildikeeles

2011-09-27T22:56:00.001+03:00

Kui Postimees.ee pani oma lehele sama uudisloo juurde normaalse foto Savisaare autost, pidas Delfi (Delfiilikule tüüpiliselt) vajalikuks lisada oma versioonile juurde negatiivsust rõhutava foto määrdunud autost. See on üks viis manipuleerida oma lugejatega ja Delfiilik on ses plaanis lausa eesrindlik meediaväljaanne, mis taaskord tõestab suurepäraselt Delfi olematut ajakirjanduslikku taset ja kallutatud meediakajastust. Delfiilik lihtsalt on küündimatu tegema vahet uudise ja kommentaari vahel, mis on professionaalse ajakirjanduse juures elementaarne. Tekib küsimus: mis vahe on Delfil ja Õhtulehel? Õige vastus: vahet ei olegi. Õigem oleks aga öelda, et Delfi on õhtulehelikum (st kollasem) kui Õhtuleht ise.

Avalik telegramm Keskerakonna vihkajale Rain Koolile

2011-09-07T17:48:00.005+03:00

Link Rain Kooli vihapurskele.

Rain Kooli: „Pean tunnistama, et mulle on põhimõtteliselt vastumeelne igasugune erakondlus oma hierarhiate, võimuvõitluste, intriigide ja kohustuslikus korras samas suunas mõtlemisega.“

Mis mõttes erineb „erakondlus“ muudest eluvaldkondadest? Nii avalik, kolmas kui erasektor on „oma hierarhiate, võimuvõitluste, intriigide ja kohustuslikus korras samas suunas mõtlemisega“. Kindlasti on seda kõike ka meediaväljaannete toimetustes. Pole võimatu, et mõnes toimetuses, nt Delfis mõeldaksegi kohustuslikus korras ühes suunas. See ei ole selline „kohustuslik kord“ selles mõttes, et keegi ütleks ja käsiks, vaid õhustik, atmosfäär, peatoimetaja silmad eeldavad teatud kallakuga mõtlemist, st „kohustuslikus korras samas suunas mõtlemist“. Vastasel korral tuleb ajakirjanikul uus toimetus endale otsida sellel „teisitimõtlejal“.

Nüüd me siis teame, et Rain Kooli on erakondadevihkaja (Rain üritab olla ajakirjanikust Indrek Tarand?), ent kes on siis erakondade armastaja Delfis? Tasakaal peab ju olemas teie „sõltumatus“ ja „erapooletus“ ning „vabas“ Delfi toimetuses.

Delfi „erapooletus“ tuli ilmekalt välja Keskerakonna Kongressi eel, kui Delfi „erapooletult“ asus Jüri Ratast toetama. Lausa juhtikiri pühendati Jüri ülistamiseks. Delfi tegi lausa eeluudise sellest, et, kallid lugejad, homme ilmub tähtis arvamuslugu Euroopa Parlamendi saadiku Siiri Oviiri nõuniku sulest (mis oli muidugi jällegi Jüri Ratase ülistuslugu). Ei teagi, millal varem on Delfi teinud sellise eeluudise, et homme ilmub tähtis arvamuslugu? Seppiklased (Ratas on ka seppiklane) said savisaarlastest muidugi ka rohkem pildile ja vastulaused väga ei avaldatudki. Savisaarlaste mängumaaks jäi vaid Kesknädal, sest Eesti „vaba“ meedia oli Keskerakonnale esimehe Ratase näol juba valinud. Ja milline pettumus siis, kui ei valitud. See kibestumus peegeldus ilmekalt ka Rain Kooli meediakommentaaris.

Naljakas oli jälgida, kuidas Savisaarele selja pööranud inimesi ülistati, neid toodi esile, kui iseseisvaid ja oma peaga mõtlevaid inimesi jne. Üldiselt on kujunenud välja reegel, et kui reedad Savisaare oled meediakangelane, arvamusliider, tõeline vaba hing! Koheselt avanevad sinu jaoks Eesti peavoolu meediaväljaannete uksed, tele- ja raadiostuudiod ja ajaleheküljed. Näited jagub küllaga.

Jutt sellest, et Keskerakond on Eesti riigi vastane, kõlab reformierakondliku ja IRLi propagandana, sest tänane valitsus võrdub nende arvates Eesti riigiga. Tähendab, oled Ansipi valitsuse vastu, oled automaatselt Eesti riigi vastu. Tule taevas appi, Rain Kooli! Kas Soome demokraatias elamine pole siis Teile midagi õpetanud? Kas Soomes peetakse Soome valitsuse kriitikuid samuti riigivaenlasteks? Soomes käivad asjad veidi vaiksemalt muidugi, st ei opositsioon ega ka koalitsioon ei lajata üksteisele selliselt, nagu Eestis.

Opositsioon peabki kritiseerima ja valitsuse tegematajätmistele tähelepanu pöörama, sest kui seda ta ei teeks, ei oleks ka demokraatiat. Ei Eestis, ega Soomes, ega kuskil mujalgi. Keskerakonna pidev demoniseerimine nii Rain Kooli kui Delfi ja mõnede teiste väljaannete poolt ei teeni Eesti kui demokraatliku riigi huve.

Demokraatlikus riigis on meedia tavaliselt opositsiooni toetaja ja valitsuse kritiseerija. See tagabki demokraatia toimimise, st kui oled võimul, ole valmis selleks, et igat sinu liigutust luubiga jälgitakse. Eestis see nii aga ei ole. Nt kui keskerakondlane jääb millegiga vahele, on „keskerakondlane“ nii pealkirjas, lead’is, mitu korda ka tekstis, ent kui valitsuserakondlane vahele jääb, vaikitakse tema parteiline kuuluvus tavaliselt üldse maha või uudise lõpus kuskil väike märge ehk leidub.

ERR nt on asunud uudistes tootma pidevaid rõõmusõnumeid Eesti Europaradiisist. Kunagine Hans H. Luige (IRLi toetaja) hoiatus sellest, et Reformierakond on asunud ERRi nii vertikaalselt kui horisontaalselt üle võtma on seega täitumas, kuna paljud mõtlevad ajakirjanikud on sellest struktuurist minema löödud.

Lõpetuseks, härra Kooli, kas Te kujutate ette demokraatiat ilma erakondadeta, nende hierarhiate, intriigide ja kohustuslikus korras ühtepidi mõtlemisega (mis on kõik olemas nii Soomes, Rootsis, USA-s jm)? Erakonnad tähendavadki ju ühtemoodi mõtlevate inimeste kogumit, st nad on valinud omale ühe kindla maailmavaate ja seda nad järgivad. IRL on rahvuslik-konservatiivne, Reformierakond liberaal-demokraatlik, Sotsiaaldemokraatide nimi ütleb, mis nad on ja Keskerakond on vasak-tsentristlik. Kui mõni sotsiaaldemokraat hakkab kuskil ootamatult hõiskama, et sotsiaaltoetused on raharaiskamine või õhuke riik on suurepärane asi vms, siis küsitakse, kas ta on ikka sotsiaaldemokraat või mitte? Muide, nagu ma eeldan, et Te teate, siis vasak-tsentrism kätkeb juba ideoloogiliselt endas multikultuursust ja maaelupoliitikat ning tegelikult ka roheliste temaatikat, nii et kui Keskerakond seisab nii venelaste, ukrainlaste või siis ka soomlaste eest, kes Eestimaal elavad, ei ole ta ideoloogiliselt eksinud. Kui Keskerakond nõuab suuremaid peretoetusi või kõrgemat pensionit, siis lähtub ta oma maailmavaatest, kuna vasak-tsentrismi üks kolmest põhisambast on sotsiaal-liberalism.

Üldiselt olen ma mures, et Eestis puudub tõhus meediakriitika. Eeldatakse, et meil on vaba ja sõltumatu ajakirjandus, kuigi on vastupidiseid tõendeid. Muidugi meil ei tapeta ajakirjanikke ning meediaväljaandeid ei panda kinni nende tõekspidamiste tõttu, ent teatavasti on olemas ka teisi meetmeid saavutamaks sellist meediakajastust, mis valitsevale võimueliidile meelepärane on. Väiksemad nupukesed, kes end isemõtlejateks tituleerivad, ei pruugi aru saada, et on vaid etturid suuremas mängus. Nii nad siis istuvad ja demonstreerivad oma peaga mõtlemist, kuigi eemalt vaadates on nad mainstream’i esindavat mutrikesed.

Kuigi, hr Rain Kooli, Te olete pannud minu arvamuslugudele Delfi Arvamuses bloki peale (avaldamiskeeld), kuna ma ei ole „arvamusliider“, nagu mõned teised „arvamusliidrid“, kes on kohtu poolt karistatud, soovin ma Teile kainet meelt, iseseisvat mõtlemist ja vähem vihkamist!

NB! Keskerakonna vihkamine ei ole iseseisev mõtlemine! :)

Sotsid ihkavad keskerakondlasi ja nende valijaid

2011-09-05T06:48:00.000+03:00

Alles see oli, kuidas me kuulsime kunagise keskerakondlase Sven Mikseri kutset osadele Keskerakonna liikmetele sotsialistideks hakata. Sotsid on ju vägagi huvitatud oma ridade täiendamisest, et halastamatus poliitvõitluses kuidagi ellu jääda. Hoolimata kasvanud reitingust on sotsialistid poliitilises isolatsioonis. Nad ei ole kuskil Eestis võimul, istuvad vaid Toompeal opositsioonis. Ei soovita neid ka valitsususse võtta, olgugi et Mikser on olnud väga püüdlikult tänase koalitsiooni meelne.

On üldteada, et Keskerakonda on praktiliselt võimatu lõhkuda väljastpoolt, mistõttu on konkurendid ajast aega leidnud erinevaid mooduseid, kuidas erakonda seestpoolt õõnestada. Väikesi tükke on vahel õnnestunud ära kiskuda, kuid erakond on üldises plaanis ikkagi kõigutamatuks jäänud, omades Eestis kõige stabiilsemat valijaskonda.

Mäletame ju kõik, kuidas sotsid taunisid „kirikuskandaali" taga olnud vene raha. Kummaline, et seesama vene raha sotsidele endile nii väga maitseb, kuna transiidiärimees Oleg Ossinovski, kelle poeg Jevgeni Riigikokku sai, on ju puhas vene raha Eesti poliitikas.

Kui on arvata, et „kirikuskandaali" autorid olid eelkõige valitsuserakonnad, ei tohi unustada, et kindlasti olid nendega koos Keski vastu väljas ka sotsid. On ju keskerakondlastel sotsidest sõpru. Toon näite 10. aprilli Postimees.ee-st, kus Andres Anvelt pihib: „Helistasin kamraad Kalle Laanetile, kas ta saaks mulle tuusiku Kuressaarde Rüütli spaasse. Viibisin seal viis päeva, läpakas oli kaasas, mõtlesin, et prooviks iseendale oma lugu jutustada."

Sõbrad ehk kamraadid mõjutavad ju ikka üksteist.

Sotsid võitku valijaid paremtiivalt

Ässitaja jääb ässitajaks ja vahet ei ole, millisest erakonnast ta tuleb. Sots iseenesest ei pruugi olla parem kui orav. Nende peidetud sõnum on üks: Keskerakonna kadumine.

Kuid keskerakondlane peab selle plaani läbi nägema. Kõige kavalam on muidugi toimetada sõpruse sildi all. „Olen sinu sõber ja tahan sulle head" ei vasta alati tõele, sest kust sõber teab, mis on hea nii sulle kui ka su teistele sõpradele?

Ärgem unustagem, et ka sotsid on huvitatud Keskerakonna nõrgestamisest ja nõrgenemisest, kuna nad sooviksid endile saada KE valijaid. Kunagine Mõõdukate (sotsiaaldemokraatide) esimees Andres Tarand lootis juba 2003. aasta Riigikogu valimistel võita märkimisväärse osa Keskerakonna valijaskonna toetuse. Kurb, et sotsid ei mõista: valijaid on tarvis just paremtiivalt ära võtta, mitte isekeskis hääli ümber jagada.

Seega, valijate ülevõtmise plaan on sotsides haudunud juba ligi 10 aastat. Igaüks saab teha järelduse, miks on Tarand või mõni teine sots niivõrd verine Keskerakonna ja tema esimehe aadressil.

Tasakaalu hoiab Keskerakond

Sotside tõusnud reiting ja nende jaoks tõesti suur valimistulemus kuulub „uute tulijate" valdkonda. Sotsiaaldemokraadid mõjusid äsjastel valimistel kui uus ja värske tuuleiil, mis puhub tavaliselt vaid korraks. Täpselt nagu Res Publica 2003. või Rohelised 2007. aastal.

Reformierakonna ja IRL-i huvi seisneb selles, et nõrgestada poliitilise maastiku vasaktiiba, kus Keskerakond on tugev ja domineeriv. Kui vasakul tiival oleksid esiplaanil Keski asemel näiteks sotsid, siis oleks see paremerakondadele vägagi meeltmööda, sest teatavasti on naivist-idealistidest sotsidega märksa kergem manipuleerida. Kui parempoolsus kontrollib vasakpoolsust, on terve Eesti poliitika paremkreenis, ka demokraatiale võib siin riigis hingekella lüüa, sest nii maailmavaateline kui ka parlamentaarne opositsioon on siis tasalülitatud. Kui puudub vastandumine ehk oponeerimine, hääbub demokraatia.

Kindlasti ei tohiks ära unustada lihtsat tõsiasja, et nii Reformierakonna kui ka IRL-i põhivastane täna ei ole mitte sotsiaaldemokraatia, vaid jätkuvalt ei keegi muu kui Keskerakond ja Edgar Savisaar. Hetkel suudab Eestis ainult Kesk midagi nende kahe erakonna vastu ette võtta. Inimesed tihtilugu ei mõista, kui tähtsat rolli ja koormat veab Eesti poliitikas Keskerakond.

Oleks ekslik ja naiivne arvata, et üks erakond teisele head sooviks. Nagu ärimaailmas, kus kaks konkureerivat ettevõtet teineteise tooteid klientidele ei soovita, nii kehtib ka poliitikas põhireegel - tugevam jääb ellu. See on loodusseadus, mis kehtib ka erakondadele. Poliitikas ei ole sõpru, vaid konkurendid, kellest hetkeks või pikemakski võivad saada liitlased, kuid mitte midagi enamat, kuna olukorra muutudes on igaüks oma kaevikus tagasi.

Tarandiga või Tarandita - ikka on pahasti?

2011-09-04T22:12:00.000+03:00

No mitte ei mõista, mis on mõnedel kodanikel viga, sest oli ju suur lärm selle ümber, et Keskerakond ole hea ja pane oma kandidaat välja. Keelitati ja meelitati "isolatsioonis" olevat Keskerakonda ja selle esimeest. Hea ja tubli Edgar, sa oled suur riigimees ning pane meie Ilvesele keegi vastu. Edgar siis tõi Tarandi välja ja esimesena pani ohkima oravapartei, et kuidas te ikka isekeskist kedagi ei leidnud. Oravad unustasid muidugi ära, et nad oleksid võinud samuti enda keskelt kellegi leida ja teda toetada. Mis Reformile lubatud, see Keskile keelatud? Topelt-standardid ja silmakirjalikkus!
Otse ei juletud rääkida sellest, et olukord oli ebanormaalne, kui olekski jäänud vaid üks kandidaat presidendikohale - import-toode Ilves. Ansipi kommentaarid ühest kandidaadist, kui demokraatia võidkäigust ei kannata kriitikat, ent mida sa vanalt tipp-kommunistilt ikka tahad. Tema teab, mis asi on demokraatia? Siis kui Edgar Savisaar 1988. aastal Eesti taasiseseisvuse toonud Rahvarindega tegeles, olla Ansip lasknud eestimeelsetele tudengeile koerad peale.

Ja nii siis on, et Tarandiga või Tarandita, ikka ei sobi, ikka on häda!

Jüri Ratas on naiivne lillelaps

2011-08-22T12:07:00.004+03:00

Jüri Ratasele on kõik tulnud kätte lubamatult kergelt. Edgar pani ta abilinnapeaks ja siis linnapeaks. Ta ei ole pidanud tundma seda, kuidas vastased ta alt vaiba ära tõmbavad, kuidas koalitsioonipartnerid petavad ja kuidas omad ning need, keda sa oled aidanud, selja pööravad ja sind külmalt reedavad. Jüri ei ole pidanud läbi minema paksust ja vedelast. Seetõttu ta ongi täna selline sinisilmne lillelaps, kes arvab, et kõik on head ja toredad ning elu on üks suur lill.

Jüri on olnud väga tubli häältetooja erakonna jaoks, kuid me peame arvestama, et ükskõik, kes on Tallinna linnapea, saab automaatselt tuhandeid lisahääli tänu oma positsioonile. Pealinna meer on kogu aeg pildis, nii meedias, kui pealinna igapäevaelus. Võrdluseks, et abilinnapeana tõi Jüri hääli vaid üle 300.

Mulle meeldib Jüri Ratas, aga ma ei pea teda kuidagi taibukamaks, arukamaks või targemaks Rainer Vakrast, Mihhail Korbist, Siret Kotkast, Tiit Terikust, Deniss Boroditšist, Lauri Laasist, Kadri Simsonist, Mailis Repsist, Marek Jürgensonist, Jaanus Karilaidist ja veel paljudest teistest Keskerakonna noortest. Mõni on Jürist isegi kordades üle. Kõik oleneb vaid sellest, mis küsimuses, mis valdkonnas. On olukordi, kus Jüri on ületamatu, on situatsioone, kus Kadri on asendamatu, on kohti, kus me ei saaks läbi Mailis Repsita.

Miks just Jüri esimeheks? Kas Mailis on kehvem? No ei ole ju! Kadri? Ka Kadrit tahaksid paljud esimeheks! Ma küsin, miks eelistatakse Jürit? Miks? Pole mingit põhjust Jüri eelistamiseks teistele. Jah, Jüri on väga töökas, aga töökad on ka paljud teised Keskerakonna noored. Me ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et Jüril on ka meeletult vedanud. Kas see on aga piisav põhjus? Kindlasti mitte. Tal on palju plusse, aga ka palju miinuseid. Ma tahan Jüri Ratast Keskerakonna esimeheks alles siis, kui ta on teistest peajagu üle. Täna ta seda kindlasti veel ei ole. Kindel on aga see, et Edgar Savisaar on kordades ja võrreldamatult Jürist üle. Edgar Savisaar on asendamatu väga paljudes olukordades, ületamatu mitmetes situatsioonides ja ma ei saa temata läbi lugematutes kohtades. See on fakt.

Kas Eesti vajab tõsi-isamaalist erakonda?

2011-08-17T22:13:00.000+03:00

IRList on saanud kui purjedeta ja paljaksröövitud laev keset poliit-ulgumerd. IRLi laev seilab senini teda poliitiliselt tühjaks ja relvituks teinud mereröövlite laeva kõrval. Viimase masti on heisatud kollane lipp, kus peal hüppab vahvalt üks sinine orav.

Nüüd on siis tulnud kokku kamp vanu poliit-meremehi, kes on võtnud nõuks laevalt oma paatidega lahkuda, et maismaal uus laev kokku panna. Vanast laevast ja selle meeskonnast (Res Publicast) saab hea täiendus eespool mainitud mereröövlitele (Reformierakonnale) sini-kollase lipu all.

Paljud leiavad, et oleks pidanud aset leidma hoopis Res Publica ja Reformierakonna ühinemine. Miks? Seetõttu, et kunagistel “äraostmatutel” ja oravatel on omavahel palju rohkem ühist kui “poistebändil” ja “kampsunitel”. Nii et äkki pärast seda, kui isamaaliitlased lahkuvad ja teevad oma erakonna, saab lõpuks teoks ka Res Publica ja Reformierakonna ära jäänud ühinemine?

Reformierakond on võltsrahvuslik erakond. Oravate silmamunadki on juba sinimustvalged. Kogu hingest üritasid nad IRLi käest ära rebida seda rahvusluse monopoli, mis varem kuulus Isamaaliidule. Nad said sellega 2007. aasta aprillis “suurepäraselt” hakkama, ent mis hinnaga? Oravad püüdsid rahvusluse endile külge pookida, kuid ettevõtmine on olnud sama edukas, nagu Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine. Mis sai reformistidele rahvusliku positsiooni hõivamisel saatuslikuks? Inimlik-poliitiline ahnus.

Nüüd ongi tekkinud kummaline olukord Eesti poliitmaastikul, kus ei olegi enam päris täpselt teada, kellele kuulub rahvusluse monopol. Kes on see kõige “eestim” erakond? Võib ju väita, et Reformierakond solkis pronksiööga rahvusluse niši Eestis ära. IRLi jõupingutused rahvusliku erakonna monopoli tagasivõitmiseks ei ole seni kandnud vilja ja kui “kampsunid” lahkuvad, ei saa see ka enam võimalikuks. Samas ei usu ka oravad ise, et nad oleksid tõsinatsionalistid. Reformierakond on liberaal-demokraatlik partei. Rahvuslus eeldab aga konservatiivsemat ehk antiliberaalset lähenemist.

Võib ju öelda, et uus-isamaaline erakond sünnib edukalt vaid juhul, kui Mart Laar selle “kampsunite” juhina ära teeb. Paljude “kampsunite” jaoks on Laar end aga respublikaanidele juba koos saba ja sarvedega maha müünud, et säilitada erakonna esimehe tiitel. Seetõttu kõik “kampsunid” Laari enam ei usaldagi.

Teine murekoht peitub aga selles, et enamik noori, keda me IRList teame, on ju endised Res Publica liikmed. Noorematest “kampsunitest” meenub vaid Margus Tsahkna. Vaja oleks järelkasvu. Seda aga pole, mistõttu oleks tarvis “kasulapsi”, teisisõnu “uus-kampsuneid”.

Uude tõsi-rahvuslikku erakonda võiks kuuluda ka parteitu, ent selgete Isamaaliidu sidemetega Eerik-Niiles Kross. Lisaks temale ka Indrek Tarand, kes ei pruugi olla küll padu-oravate ja pärissotside presidendikandidaat, kuid tundub olevat selgelt isamaaliitlaste kandidaat. Nii et, järsku ühineb isegi Indrek Tarand kunagi selle tulevase tõsirahvusliku erakonnaga?

Oravaid ei salli Tarand põhimõtteliselt, kuna nende esimees ja Tarand ajasid otsustavatel 1987. ja 1988. aastal ülikoolilinnas teineteisest täiesti erinevaid asju. Üks oli mässav ja tuliisamaaline tudeng, teine Tartu rajooni karjäärikommunist.

Jüri Ratas on messias ja Lembit Kaljuvee tema prohvet?

2011-08-17T17:14:00.000+03:00

Keskerakonna Kesklinna piirkonna juhatuse liige Priit Kutser pole nõus oma parteikaaslase Lembit Kaljuvee mitme väitega, mida viimati nimetatu ütles välja eelmises Kuulutajas, aga ka teistes väljaannetes. Kutseri arvates räägib Kaljuvee iseendale vastu.

Eelmises Kuulutajas ilmunud artiklis "Läänevirulased on ustavad Savisaarele" heitis Kaljuvee erakonnale näiteks ette rahaasjade segast seisu. "Kui me ikka kinnitame erakonna eelarve, siis tuleb seda täita," lausus ta. "Kahjuks muudetakse eelarvet käigu pealt ja ikka juhi soovil." Teine asi, mis Kaljuveele vastu hakkas, oli suhtlemine. "Keegi ei väidagi, et meedia on Savisaare vastu alati õiglane olnud, kuid meedia on juba selline ja temaga tuleb vastavalt ja tasakaalukalt käituda," kinnitas Kaljuvee. Kõige halvemaks pidas aga Kaljuvee seda, et ühe suure erakonna juht ei suhtle üldse teiste erakondade otsustajatega. "Riiki ei saa demokraatia tingimustes ju nii valitseda," oli ta pahane.

Priit Kutser, mis teid Kaljuvee väljaütlemistes konkreetselt häirib?

Lugesin Lembit Kaljuvee viimase aja sõnavõtte meedias ja täheldasin tema jutus kummalisi vasturääkivusi. Näiteks räägib ta sellest, kuidas Edgari pooldajad sõltuvad tänasest juhtkonnast oma ametite ja leivaga. Samas teame ju kõik, et pooldajad või mittepooldajad – kõik nad sõltuvad igas erakonnas juhtkonnast ja selle otsustest. Teiseks - Kaljuvee jutust ei selgu, miks peaks erakonna juhtkonnast sõltuv inimene Keskerakonna kongressil oma hääle Ratase kasuks andma, sest tal on hommegi ametit ja leiba vaja. Jüri Ratas ei suuda ju midagi pakkuda, ta võtaks paljudelt erakondlastelt nii ameti kui leiva hoopis ära, sest Keskerakonna võimu garant Tallinnas ja paljudes teistes Eestimaa piirkondades on ja saab olla vaid Edgar Savisaar ning seda teavad nii Jüri Ratas kui ka Lembit Kaljuvee, mis teebki olukorra sedavõrd imelikuks.

Aga kui Kaljuveel on siiski õigus?

Kaljuvee paneb ette korraldada oma koduerakonnaga hasartmängu meenutav eksperiment. Kuidas teisiti nimetada olukorda, kus Kaljuvee paneb panuse inimesele, kelle vanus ja kogemus lubab meil tema esimeheks saamisel eeldada Keskerakonnale sama saatust, mis on olnud Rahvaliidul. Kui Karel Rüütli Rahvaliitu maha müüma asus, oli see suurim erakond Eestis, nagu Keskerakond täna.

Kaljuvee pole rahul ka Keskerakonna näoga Eesti meedias. Mina ka ei ole, paljud ei ole. Selleks aga, et oma nägu parempoolsete jõudude poolt kontrollitud Eesti paremkreenis meedias paremaks teha, ei ole vaja uut esimeest valida, sest see ei muuda asja. Keskerakond käib vastu nende maailmavaatele, mistõttu on Keskerakond juba oma olemuselt vastuvõetamatu erakond paljude Eesti meediaväljaannete jaoks. Sotse võivad nad ju vahest kiita ja toetada, et jätta tasakaalus meedia muljet, sest sotsid ei ohusta ei IRLi ega Reformierakonda. Kui sotsid saavad tugevamaks, lisandub kohe ka negatiivne meediakajastus ja siis hakkab osa sotsegi mõtlema, et viga on kindlasti nende esimehes, kes tuleks välja vahetada, kuna parempoolne meedia neid ei salli.

Kaljuvee sõnul ei saavat Savisaar aru, et ta ei suuda midagi uut pakkuda.

Jääb küsimus, et kui vana on märgatavalt parem kui pakutav uus, siis kas on ikka mõistlik vana uue vastu vahetada? Pealegi puudub igasugune kindlus, et uus (Ratas – toim.) endaga midagi head kaasa toob. On ju olemas analoogsed näited teistest erakondadest, kus uus on endaga vaid hävingu (Rahvaliit) või siis poliitilise isolatsiooni (sotsid) kaasa toonud.

Kaljuveel oli etteheiteid ka eelarve ja annetuste teemal.

Rääkides meeletutest kulutustest valimistel, siis Jüri Ratas on juhatuses istunud kõik need kaheksa aastat. Olla ise kaassüüdlane selles, milles ise teisi süüdistada, on ju pehmelt öeldes süüdimatu, või kuidas? Need meeletud kulutused tegid Ratasest ja Kaljuveest mitmekordsed Riigikogu liikmed, Ratasest isegi Riigikogu aseesimehe.

Mis puudutab aga kirikuskandaali, siis Kaljuvee ise kiitis õigeusu kiriku jaoks annetuse küsimise ju ammu heaks. Ta kuulus Keskerakonna töörühma, nn tõekomisjoni, mis sai ülesandeks välja uurida kirikuskandaaliga seotud asjaolud. Kaljuveel oli võimalus oma seisukohti esitada ja neid komisjoni töösse kaasata, kuid ta eelistas vaikida, mida tõlgendatakse õiguslikult nõusolekuna. Võiks juba aru saada, et kui kirikuskandaalilt propagandavaht kaine pilguga maha pühkida, siis tavarahva hullutamisest rohkemat sellest välja ei pigista.

Miks Keskerakond teiste parteidega üldse ei suhtle?

On mõistetamatu, mis mõttes on Keskerakonna suhted teiste parteidega kehvad? Kas Keskerakonna esimees peaks käima nõu küsimas ja südant puistamas IRLile või sotsialistidele, nagu suure tõenäosusega hakkab seda tegema IRLi endise peasekretäri Ott Lumi ja sotside peasekretäri Indrek Saare suurim sõber Jüri Ratas? Oleks äärmiselt sinisilmne arvata, et teiste erakondade liikmed annaksid head nõu ennastsalgavas soovis, et Keskerakonnal hästi läheks ja valimistel ikka tugev konkurent Keskerakonna näol vastas oleks.

Prohvetit meenutava Kaljuvee jaoks on Jüri Ratas justkui messias, kes tuleks ja päästaks Keskerakonna ära millestki, millest ka Kaljuveel endal täit arusaama pole, aga kui korraks hoog maha võtta, roosad prillid eest võtta, tulevad tegeliku maailma kained tõsiasjad päevavalgele ning siis mõistab ka muidu arukas mees Kaljuvee, et Edgar Savisaar on ainuõige valik jätkamaks Keskerakonna esimehe kohal.

Intervjuu ilmus Kuulutajas.

Miks Postimehele (loe: Reformimehele) nii väga meeldib see foto?

2011-07-17T15:32:00.001+03:00

Pööran tähelepanu kahele aspektile. Esiteks, Reformierakond on oma logoga pildi keskel. Teiseks, oravate õun on punane, mis peaks veelgi pilkupüüdvam olema. (Äkki lugeja ei vaatagi keskele, teeme siis punaseks ka veel!)

Ilves näitab oma tegelikku palet alles teisel ametiajal

2011-06-16T21:30:00.000+03:00

Eesti Vabariigis veel kehtivate seaduste kohaselt ei saa presidenti kolmandaks ametiajaks tagasi valida, see tähendab, et korraga saab president olla kaks korda järjest, ehk siis viis korda kaks aastat ja kõik.

Siiani on president Ilves pidanud oma emotsioone ja võimalikke tegelikke seisukohti suuresti vaka all hoidma. Ta on sunnitud olema Reformierakonna ja IRLi sülekoer, kui ta vähegi soovib jätkata ka teisel ametiajal. Selline see rahva poolt mitte valitud presidentide saatus Eestis paraku on. Kui tahavad võimule ja võimul püsida, siis peavad kuulama valitsuserakondade ehk koalitsiooni sõna, sest just peamiselt nende häältega saadakse presidendiks.

President, kui kõrgeim võimukandja?

Ilvese truualamlikkus tuli suurepäraselt esile kirikuskandaali ajal, kus meie palavalt armastatud president seadis ennast isegi rahvast, ehk siis kõrgeimast võimukandjast Eesti Vabariigis, kõrgemale. Tema otsustavat, kes saab ja kes ei saa siin riigis peaministriks. Niimoodi läks ta aga otsesesse vastuollu Eesti põhiseadusega, aga mis sellest – tema on ju president. Seda ei oleks andestatud võimuerakondade poolt mõnele teisele presidendile, küll aga Ilvesele, kuna tema teeb seda, mis valitsevale võimule vajalik.

Nüüd, kus on terendamas teine ametiaeg, olles piisavalt tampinud Keskerakonda ja selle esimeest, võib Ilves rahulik olla. Kui selle aasta sügisel Ilves tagasi Kadrioru lossi valitakse ja seda juba Riigikogus, siis tähendab see ühtlasi ka seda, et seekord on president vaba mees. Ei pea Ansipi või Laari kapriise taluma ning võib nüüd olla rohkem iseenda, mitte valitsuserakondade nägu. Seega, pärast tagasivalimist vabaneb Ilves valitsusparteide vangistusest.

Ilvesele oleks võrdväärseid kandidaate küllaga

Võimalik oleks ka ju täiesti uue kandidaadi sissetoomine. Need, kes ütlevad, et Ilvesele pole võrdset kandidaati, teevad ikka meie veteranpoliitikutele kõvasti liiga. Mida arvata näiteks sellest, kui Reformierakond viskaks Ilvese üle parda ja mängu tuuakse Siim Kallas? Rahvas on juba unustanud Kallase 10 miljoni dollari skandaali ja kunagisest Kallase advokaadist on saanud õiguskantsler. Siimus võivad oravad kindlad olla. Ilveses aga enam mitte, kuna Ilves võib oma teisel ametiajal hakata vabalt hambaid näitama. Parempoolseid võimalikke kandidaate on ju veel teisigi – Peeter Tulviste, Ene Ergma, Tunne Kelam jne.

Kas sots Ilvese sees on veel elus?

Ilves võib oma kikilipsu eest võtta ja jalad ameerikalikult lauale asetada ning silmakesed looja lasta. Ameerika import-toode on Eestis end hästi müünud. See on võimalik, kuna rahvas ei saa presidenti täna veel otse valida. Küsitlustulemused president Ilvest tagasi ei lubaks. Pole hullu, varsti ilmuvad uued „usaldusväärsed“ uuringutulemused, mis kinnitavad, justkui käsi Piiblil, et Ilvese toetuse rahva seas on 90% või siis vähemalt 51%.

Kõigile neile, kes räägivad sellest, et ega Ilves tahtnudki saada presidendiks, kuna palk väike ja võimu vähe, küsin vaid seda, et kui see kõik niiviisi ka on, siis miks pagana pärast Ilves teistkordselt presidendiks soovib saada? Nii hinnatud mees leiaks ju hõlpsasti Euroopas või USA-s mõne kolmetähelise organisatsiooni juures tööd.

Huvitav, kas see sots, kellena Ilves ennast kunagi määratles, lööb siis teisel ametiajal taas lõkkele? See sots, kelle Ilves on pidanud kõik need aastad enese sees alla suruma? Karta ei ole ju enam vaja midagi. Sõna ka ei pea enam kuulama. Paljude arvates ei ole Ilves aga kunagi sotsiaaldemokraat olnudki. Võimalik, et see sots on surnud tema sees. Võib-olla leiame sealt hoopis ühe väikese kangestunud orava, kes sooviks hirmsasti teiste oravatüdrukute ja -poiste sekka hüpata? Kes teab. Mikserist räägitakse sama. Aga eks aeg annab arutust.

Lugu ilmus Postimehes.

Tallinna maamaksuvabastus eeskujuks tervele Eestile

2011-06-16T21:18:00.002+03:00

Pealinlaste kodualune maa vabastatakse juba alates järgmise aasta 1. jaanuarist maamaksust ja seda kuni 1500 m2 ulatuses, et kergendada Tallinna koduomanike maksukoormust. Ligikaudu 180 000 tallinlast pääsevad seega uuest aastast täielikult maamaksust, lisaks alaneb ka 1500 m2-st suuremate kruntide omanikel maamaks märgatavalt ning võidavad ka kaasomanikest abikaasad.

Maamaksuvabastus kuni 1500m2 koduomaniku, mitte maatüki kohta

Ajalehes Pealinn võetakse näiteks 3000 m2 suuruse elamumaa kinnistu, mille kaasomanikeks on abikaasad, kelle elukohaks on sellel kinnistul asuv maja. Tallinna 2012. aastal rakendatav elukoha maamaksuvabastus võimaldab seega abikaasadel avalduse alusel maamaksust vabaks saada kogu ulatuses (1500+1500 = 3000 m2).

Tallinna linna ja Vabariigi Valitsuse poolt kavandatav maamaksuvabastus erinevad üksteisest maksumaksja rahakoti seisukohast vägagi tuntavalt. Parlamendis menetluses olev seaduseelnõu seab praeguses sõnastuses linnas maksuvabastusele piiri 1500 m2 maatüki kohta, mitte aga koduomaniku kohta. Siin on oluline vahe, kuna seetõttu tuleb riigikogu seaduse jõustumisel meie näites kasutatud kinnistu kaasomanikest abikaasadel alates aastast 2013 hakata uuesti maamaksu maksma kokku 1500 m2 eest. Lihtsustatult öeldes: kui Tallinna maamaksuvabastuse kohaselt oleksid kaks abikaasat oma 3000 m2-se krundiga maamaksust priid, siis Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatava maamaksuvabastuse kohaselt peaksid nad poole, st 1500 m2 eest maamaksu siiski tasuma. Niisiis, Toompea valitsus võiks üleriigilise maamaksuvabastuse osas võtta eeskuju Tallinna linnalt, kuna see on tublisti enam maksumaksja huve arvestav.

Muide, vaatamata maksumäära tõusust 2,5%-ile võidavad üldjuhul ka inimesed, kellel on kodualust maad üle 1500 m2. Näiteks, kui krundi pindala on 1600 m2, siis avalduse alusel saab 1500 m2 maksuvabaks, saja ruutmeetri eest aga tuleb senise 1,5-protsendilise maksumäära asemel maksta 2,5% määra alusel. Kokkuvõtteks on aga seda igal juhul vähem, kui praeguse maksukorralduse juures.

Miks Keskerakond maamaksu kaotas?

Kuna Keskerakond otsustas maamaksu kaotada koduomanikele veelgi soodsamalt, kui IRL ja Reformierakond lubasid, siis Tallinna aedlinnade elanikel kaob ära üks väga isiklik ja otsene põhjus olla valimistel Keskerakonna vastu. Maamaks on paksu verd tekitanud juba aastaid, olgugi et linn on maamaksuraha kasutanud sihtotstarbeliselt just Nõmme ja Pirita elanike kruntide kanaliseerimiseks. Nüüd, kus kanaliseerimistööd on kenasti lõpule viidud, kaob ka põhjendus maamaksuks, mistõttu otsustatigi selline koorem aedlinna elanike õlgadelt ära võtta.

Siinjuures ei saa unustada, et Vabariigi Valitsuse mitmed otsused on tõstnud toidu- ja kodukulud lakke – soojuse ja palju muu eest tuleb järjest enam maksta, samas on reaalpalk langenud. Statistikaameti andmetel on 2007. aastaga võrreldes kulutused eluasemele suurenenud 26%, sealhulgas on soojuse hind kerkinud 40%, elektri hind 24% ja gaasi hind 33%. Seetõttu ongi imelik, et tänased valitsuserakonnad end koduomanike kaitsjateks tituleerida püüavad.

Ka kõik korteriomanikud on maamaksust priid

Tallinna maksuvabastus laieneb kindlasti ka kõigile korteriomanikele, sest pealinnas ei ole sellist korterelamut, mille juurde kuuluks nii palju maad, et see maksuvabastust ei võimaldaks.

Maamaksuvabastus ei tule aga automaatselt, vaja on esitada avaldus. Seda nõuab riiklik maamaksu seadus, mida peab järgima ka Tallinna linn. Sügisel saab valmis ka vastav avalduse vorm, mis on mugavalt juba eeltäidetud, mida saab esitada nii internetis kui ka paberkujul. Kindlasti tasuks enne avalduse esitamist kinnisturaamatust ja elanikeregistrist üle kontrollida kõik andmed, et need oleksid ajakohased. Maamaksuvabastuse tuleb esitada vaid üks kord. Aega selleks on kuni tuleva aasta 10. jaanuarini.

Lugu ilmus Õhtulehes.

Tabu on e-valimiste turvalisuse dogmas kahelda

2011-06-05T21:43:00.000+03:00

Eestis on kinnistunud dogma, mille kohaselt on Eesti e-valimised turvalised ning nende turvalisuse kahtluse alla seadmine on tabu, mis võrduks otsekui e-Eesti eduloo küsimärgi alla seadmisega. Kui ründad Eesti e-valimisi, ründad Eesti demokraatiat. Jah, seda ma nüüd teengi, aga heas mõttes, usus ja lootuses, et Eesti demokraatiale ei hakataks kunagi jutumärke külge pookima. Oluline on täna profülaktilises mõttes tasalülitada Eesti demokraatiat õõnestavad jõud, mis kerkivad esile just e-valimiste turvalisuse nõrkades kohtades. Pime e-usk e-Eestisse viib Eesti demokraatia varsti kindlasse e-põrgusse.

E-valimised ei ole täitnud neile pandud ootusi

Meie e-valimiste ajalugu läheb Eestis tagasi aastasse 2001, kui hakati otsima nn Eesti Nokiat. Tollal oli Eesti veel vapper e-tiiger, mitte magav kõuts, nagu täna. 10 aastat tagasi nähti edukates e-valimistes ühte Eesti, kui e-riigi positiivset mainekujunduselementi.

Elektroonilistele valimistele seati mitmeid ambitsioonikaid eesmärke, mille poole püüelda. Näiteks oodati valimisaktiivsuse kasvamist, sest lisaks alati valimisvalmis pensionäridele loodeti demokraatiaprotsessi kaasata ka muidu valimispassiivseid noori, kes põhiliselt just internetiavarustes seiklevad ning kelle jaoks valimisjaoskonda minek tundub kuidagi mõistetamatu. Lisaks loodeti, et tänu e-valimistele suureneb osalusdemokraatia Eesti Vabariigis. Kui tekib mõni tähtsam küsimus, mille osas oleks valitsusel tarvis rahvaga nõu pidada, siis esitatakse see küsimus internetikeskkonnas ning igaüks saab eitavalt või jaatavalt vastata, tehes seda ID-kaardi abil.

Valimisaktiivsust e-valimised tõstnud ei ole

Teatavasti oli valimisaktiivsus 2003. aasta Riigikogu valimistel veidi üle ligi 60% ja elektrooniliste valimiste võimalusega 2007. aastal 61%, viimastel valimistel 63%. Niisiis, valimisaktiivsuse loodetud suurt kasvu ei ole saabunud. Osa kindlaid valijaid on lihtsalt hääletusviisi vahetanud ja kõik.

Viimati andsid oma e-hääle 15% ehk 140 846 inimest, aga koguni 37% (398 637 hääleõiguslikku) jätsid üldse valimata. Seega, probleem on pigem selles, miks nii suur hulk inimesi valimas ei käi? Seesama mure on aga kogu aeg olnud ja seda olenemata e-valimistest. E-valimised, milledelt oodati lahendust sellele probleemile, on valmistanud selles suhtes pettumuse.

E-valimised pidid tooma osalusdemokraatia tõusu?

Me ei saa rääkida siinkohal ka lubatud ja oodatud osalusdemokraatia kasvust, sest viimane referendum viidi läbi 2003. aasta septembris. Põhjusi rahvalt küsida, kasutades selleks e-valimisi, on ju korduvalt olnud. Viimane oleks võinud näiteks olla Eesti üleminek eurole või siis need koletud ja õigustamatud eelarvekärped, millega kaotas ainuüksi Tallinna linn oma eelarvest sadu miljoneid kroone (rääkimata veel teistest valdadest ja linnadest meie riigis) ja mistõttu on nii mõnigi valdkond Eestimaal kokkuvarisemise äärele viidud, nagu nt sotsiaalsüsteem, mille tulemusi saab eesti rahvas rängalt kogeda. Miks vabariigi valitsus ei julge osalusdemokraatia korras rahva käest arvamust küsida?

Valimisjaoskonnas ja internetis antud hääled ei ole võrdsed

Kui kodanik läheb valimispäeval valimisjaoskonda valima, võime olla kindlad, et see on tema, kuna jaoskonnas tehakse kindlaks, et tegemist on selle konkreetse inimesega. Kui valija hääletab ID-kaardiga ja internetis, ei saa keegi olla kunagi kindel, et e-hääle andnu on ikkagi ID-kaardi omanik. Hääletaja võib olla igaüks, kellele ID-kaardi omanik on andud oma ID-kaardi ja paroolid, kas siis teadlikult, teadmata, tahtlikult või mitte-tahtlikult. Valimisjaoskonnas sellist probleemi ei ole.

Valimisjaoskonnas ei tohi kabiinis valijaga kaasas olla kedagi. Ta peab olema oma hääletamisotsuses mõjutamatu. Isegi valimisjaoskonnas olevad inimesed ei tohi ju valijat kuidagigi mõjutada. Keelatud on anda valimissoovitusi, isegi mõne erakonna pastapliiats valimiskabiinis on keelatud. Samas, e-valimiste puhul on asjad kuidagi hoopis teisiti. Kõik on lubatud: valida saab purjus peaga, mitte ID-kaardi omanik ise, hääletamise juures võib olla mõjutajaid jne. Kui valimisjaoskonnas on meil kindel kontroll, siis e-hääletamise juures see puudub. See on Eesti demokraatia seisukohast aga lubamatu olukord.

Artikkel ilmus Delfis.

Kas Iseseisvuspartei on Eesti oma Põlissoomlased?

2011-05-26T22:05:00.002+03:00

Kuigi Soome parlamendivalimistel kogus enim hääli Koonderakond, peetakse valimiste tegelikeks võitjateks Põlissoomlasi, kes saavutasid parlamendis 34 kohta juurde - varasema 5 koha asemel on neil Eduskunnas nüüd juba 39 kohta. Mõni vaatleja on seda lausa nimetanud „poliitiliseks tsunamiks".

Põlissoomlased tahavad esindada lihtrahvast, kuid ei kuuluta proletaarset revolutsiooni, vaid libertaarset vabadust. Nad on vastu Euroopa Liidule ega häbene tagasi tahta Lõuna-Karjalat ja nõuavad, et immigrandid käituksid Soomes selle maa tavade kohaselt, kuid on ülisolvunud, kui neid sellepärast rassistideks peetakse (Heiki Suurkask, EPL 28.10.2008). Põlissoomlaste ekvivalendiks siinpool Soome lahte oleks arvatavasti Eesti Iseseisvuspartei.

Meie rahvuslased, kes ei soovi, et neid natsideks, rassistideks või paremäärmuslasteks nimetataks, ei luba ka Põlissoomlasi eelpoolöeldud sõnadega kirjeldada. Kuigi tõde on kuskil keskel, võib sellisest hoiakust välja lugeda teatud ettevaatlikkust, alalhoidlikku kaitserefleksi, sest meeles on Austria Vabadusparteiga seondunu ning hilisemad Euroopa Liidu sanktsioonid Austria Vabariigi vastu. Kui Eesti või Soome rahvuslased tunnistaksid oma natsilembust, oleks ka nendega kaputt. Samas polevat Põlissoomlaste puhul tegemist mitte parempoolsete, vaid vasakpoolsete rahvuslastega, mistõttu äärmisel juhul saaks nende puhul rääkida vasakäärmuslikest natsidest.

Iseseisvuspartei vajaks head liidrit. Põlissoomlaste karismaatiline juht Timo Soini on tuntud oma kõlavate väljaütlemiste poolest, näiteks: „Karjala on osa Soomest; me ei ole mitte röövretkel, vaid nõuame röövlilt saaki tagasi." Pannes selle Eesti konteksti, võiks Iseseisvuspartei tulevane karismaatiline liider öelda: „Petserimaa ja Narva-tagune on osa Eestist; me ei ole röövretkel, vaid nõuame röövlilt saaki tagasi."

Kui mõelda, siis IRL ei ole ammu enam isamaaline erakond (alles on jäänud Res Publica ehk konservatiivne pragmatism), sest sama niši on üle võtnud juba sini-must-valgeks ümberformeerunud oravad. Kuid oravadki ei saa kunagi pärisrahvuslasteks, sest see läheks vastuollu liberalismiga, mida nad hirmsasti üritavad viljelda. Seetõttu oleks Iseseisvuspartei jaoks aeg justkui küps. Iseseisvusparteilased ootaksid kindlasti oma rüppe kunagise Isamaaliidu radikaalsemaid ehk siis „tõelisi isamaalasi" ja IRL-i hüljanud tegelasi.

Iseseisvuspartei karismaatiline liider peaks olema tänaste valitsuserakondade ja üldse kõikide vanade erakondade vastu. Kindlasti ka igasuguse liberalismi ja eurojaatuse vastu ning euroskeptitsismi poolt. Ta nõuaks Venemaalt tagasi Setumaad ning ühendaks selles küsimuses jõud Põlissoomlastega, kes nõuavad Lõuna-Karjala tagastamist. Ühine keel leitaks ka Jaapani valitsusega, kel on venelastega samasugune kana kitkuda seoses Lõuna-Kuriilidega. Kahju, et lätlased loobusid territoriaalsetest nõudmistest Venemaale, kuna siis saanuks tulevane Iseseisvuspartei juht ka nendega koostööd teha.

Põlissoomlased teeksid Soomes seda, mida meie rahvuslased teeksid Eestis, ehk siis oleks nende loosung „Võõrad maalt välja!". Soomes öeldakse: „Maassa maan tavalla tai maasta pois!" („Igal maal selle maa kommete-tavade järgi või kasi maalt välja!"). Sellest ütlemisest võib peagi saada Soome riigi ja rahva rahvuslik moto, mille mõjusid hakkavad tundma ka Soomes töötavad ja elavad eestlased.

Kurb on see eesti rahva elu. Valitsusparteid rõõmustavad ja kiidavad eesotsas sotsiaalminister Hanno Pevkuriga takka: küll on ikka vahva ja tore, kui eestlased võõrsil leiba teenivad! Tegelikkust kokku võttes tuleb eestlaste puhul aga nukralt nentida: ei oodata neid kodumaal, ei taheta neid välismaal!

Tõepoolest tundub, et rahvuslikud ja võõravastased jõud on Euroopas pead tõstmas, - kui vaadelda valimistulemusi ja üldist meelsust lisaks Soomele ka Hollandis, Austrias ja Šveitsis. Seda konteksti arvestades võikski küsida: kas järgmisest Riigikogust leiame Põliseestlased ehk Eesti Iseseisvuspartei?

Lugu ilmus Kesknädalas.

Haapsalu tragöödia - vaikimine kohustuslik?

2011-05-08T23:14:00.000+03:00

Põleng Haapsalu lastekodus küttis valusaid kirgi, kuid siis teema äkitselt vaibus. Ja nüüd keegi justkui ei julgegi enam tragöödia teemat üles võtta. Jääb mulje, nagu oleks Eestis kehtestatud kirjutamata reegel, et Haapsalu tragöödiast on kohustuslik vaikida.

Meie vastupidiselt leiame, et halvim, mida teha saame, on just vaikimine. Vale on jätta valgustamata selle äärmiselt kurva sündmuse võimalikke taustu. Küsima peab küsimusi, mis esmapilgul võivad tunduda vägagi valusad. Kui me ei küsi, kui me kanname teema n-ö maha, ei saa me ka vastuseid, ja kui me ei saa vastuseid, ei saa me teada, ja kui me ei saa teada, on oht, et ei tehta olulisi järeldusi, ei võeta vajalikke meetmeid, mistõttu võib Haapsalu õnnetus korduda ükskõik kus mujal ja neilsamadel põhjustel.

Kõrvalepõige ajalukku

Haapsalu väikelastekodu ise avati 1. oktoobril 1950. Kuni 1990. aastani elasid selles lapsed imikueast kuni 4.-5.eluaastani, hiljem suunati nad edasi teistesse lastekodudesse. Kasvandikud said lastekodus elada kuni 18-aastaseks saamiseni või põhikoolis, gümnaasiumis, kutseõppeasutuses õppimise lõpuni.

1990-ndad tõid Haapsalu väikelastekodu ellu põhjalikke muudatusi. Toimus üleminek tervishoiusüsteemist sotsiaalsüsteemi. Väikelastekodu vana maja Vee tänavas tagastati endistele omanikele. Orvud vajasid hädasti uut peavarju.

1997. aasta talvel valmis Rootsi Älmhulti Lions Club'i ning Lars Nexe eestvõttel ja toel uus maja Kastani tänavas. Selle ehitamine maksis 9,8 miljonit Eesti krooni, millest 5,5 miljonit krooni koguti Rootsis Haapsalu väikelastekodu heaks korraldatud annetustest. 2,3 miljonit tuli Eesti riigilt ning ülejäänud raha saadi Soomes kogutud annetustest ja rahvusvahelistelt fondidelt USA-st.

Uus maja avati pidulikult 1996. aasta novembris, kui lindi lõikasid läbi toonane presidendiproua Helle Meri, Rootsi suursaadik Eestis Katarina Brodin ja maavanem Hannes Danilov. Uude majja koliti siiski alles 1997. aasta veebruaris-märtsis.

Lastekodus elas noori, kellel oli opereeritud seljaajusong ja kes kasutasid liikumiseks ratastooli. Lastekodus tohtisid nad viibida ainult senikaua, kuni koolis õppisid.

Saabus aeg, kus esimesed kasvandikud lõpetasid kutsekooli ja olid valmis ellu astuma. Kahjuks ei tule nad kõik päris iseseisvalt toime ja vajavad ka edaspidi juhendamist ja abi. Tänu doktor Ann Paalile ja sponsorile Saksamaalt - Grit Jordani ühingule - alustatigi läbirääkimisi 14-kohalise (10 tuba) noortekodu ehitamiseks. Kavandatud noortekodu valmis 2007. aasta lõpuks.

Tragöödia tekitab kahtlusi

Aga taas 20. veebruaril puhkenud tulekahju juurde. Meile väidetakse, et lapsed ei olnud voodite külge kinnitatud, ent vähemalt üks laps viidi ruumist koridori koos voodiga. Päästetöid juhtinud Priit Laose sõnul ei ole hiljem võimalik öelda, mis segas lapse voodist tõstmist. Vähemalt ühe lapse väljatoomisel tekkis takistus ja tema voodist kättesaamine oli raskendatud. Samas meile rõhutati, et ka päästjad ise ei saanud aru, mis neid takistas, kuid takistus likvideeriti ja laps toodi välja.

Arvestades Eesti sotsiaalsüsteemi, mis on parempoolsete erakondade valitsuse ajal ülihapraks kärbitud, võib eeldada, et tol saatuslikul päeval ei olnud tööl piisaval hulgal inimesi. Me võime ikka küsida küll, kas personal oli pädev ja väljapuhanud. Või oli tegemist alamakstud töötajatega? Teha väikese palga eest ülirasket tööd puuetega laste hooldekodus - sellega ei saa hakkama mitte igaüks. Nagu teame, ei lahku Eestimaalt mitte ainult arstid, vaid ka kogenud sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna professionaalid.

Oleks võinud olla veelgi kohutavam

Tõsiasi, et päästetöötajaid on lubamatult suures koguses koondatud ja allesjäänute palgad on piinlikult väikesed, ei tule enam kellelegi asjadega vähegi kursis olevale inimesele üllatusena. Aga piinlik on vist ainult meil - valitsusel valdkonna rahakotti lõputult tühjendada piinlik ei ole, nemad saavad hoopis Euroopas hiilata, et näe, kuidas väike tubli Eesti kärbib - kuni laste surmani välja!

Hooldajad, kasvatajad, õpetajad, päästjad jmt on meie tööjõu raudvara. Kindlasti ei ole seda igasugused spetsialistid, peaspetsialistid, nõunikud ja PR-tegelased, äri- ja haldusjuhid, keda on riigipalgal tuhandete viisi ja kellest kas ei sõltu midagi või siis tänu nende vohavale ebapädevusele veereb meie eluke siin Eestimaal edasi neljakandiliste ratastega.

Hooldajate ja kasvatajate tööst sõltuvad inimelud, sõltub laiemalt kogu ühiskonna tulevik. Kuid seesama „kogu ühiskond" ise vaatab tuimalt pealt, kuidas nende tublide inimeste tööd ei hinnata, mis esmajoones väljendub selles, et nende panust vääriliselt ei tasustata. Kui kiirabiautojuhi kuupalk on 500 eurot, nagu me äsja nende palgatõusunõudmiste organiseerimisel nägime, siis millest me räägime.

Majanduskriisi ajal suures eufoorias ja meedia kisakoori saatel kehtestatud kärped viisid Päästeameti Haapsalu lastekodu tulekahju ajal olukorda, kus Risti päästekomandost asusid esmalt teele kaks tuletõrjujat, kuid paakauto koduses valves olnud päästeametlasega sõitis välja alles hiljem.

Viiel kuul aastas poleks Haapsalu komando saanud kohe täisbrigaadi välja saatagi. Üksnes tänu juhusele oli Haapsalu päästekomandos sel päeval kohal täiskomplekt päästeteenistujaid. Probleem seisneb möödunud aastate eelarvekärbetes, mis ei luba enam päästetöötajatele lisatundide eest maksta. Nii ei suudetagi alamehitatuse tõttu iga päev kogu päästejõudu tööle saada.

Kuritegelik kokkuhoid

Fakt on see, et mõnes valdkonnas võib kokkuhoid olla kuritegelik. Jah, kui näiteks Urmi ei tule täna toimetama või kui Priit ei viibi hetkel linnavalitsuses, ei juhtu riigis tõesti midagi ohtlikku.

Aga kui tuletõrjujaid ongi füüsiliselt vaid kaks meest endise nelja või kuue asemel, siis see pole enam naljaasi.

Võib vaid loota, et Haapsalu tragöödia üheks põhjustajaks ei ole ränk kokkuhoiupoliitika, kuid paraku ei ole see välistatud. Kui keegi püüab stoiliselt väita, et õnnetuste eest pole keegi kaitstud - ja mis teha, ikka juhtub, siis on see olukorraga leppimine, käegalöömine ja n-ö tuima panemine. Miks siis imestada, et tuli levis ülikiiresti, et kohe ei hakanud tööle signalisatsioon (või mingil põhjusel seda ei kuuldud) ja et küllalt kiiresti ei jõudnud kohale päästejõud vajalikus koosseisus.

Haapsalu lastekodu - püssirohutünn?

Omaette teema on ka annetustest ehitatud lastekodumaja tulekindlus. Ka ehituskauged inimesed küsisid üksteiselt kohe tulekahjupäeval: kuidas sai lastekodu asuda puumajas? Miks paigutatakse erivajadustega lapsed puu- ja mitte kivimajja? On ju võhikulegi ilmselge, et kivimajas tuli vähemalt hetkega ei levi ruumist ruumi. Näib, et kokkuhoid oli juba siis, kui seda maja omal ajal ehitati.

Suvila, mitte maja! Nii kõlasid arvamused rahvasuus ja netikommentaarides.

Jah, üldsust püüti rahustada, et kõik oli kõige paremas korras, kuid tunnistagem - õigustusi otsisid ja levitasid needsamad inimesed, kes omal ajal selle maja Haapsallu organiseerisid. Nad ju peavadki ju sellist juttu rääkima. Nad ei saa ometi tunnistada, et jah, kallis rahvas, meie, heausksed rootslased või Eesti-poolsed ametnikud, ehitasimegi teile odava ja tuleohtliku väikelastekodu - raske puudega lastele!

Kurb, et me peame selle annetuse eest veel tänulikudki olema...

Kes vastutab?

Telepildist, varemetest, fotodelt ja asjaosaliste kirjeldusest võib järeldada, et Haapsalu lastekodu hoone oli sõrestikseintega, soojustatud mürgise täidisega, kaetud küprokiga, millest kõigest just põledes eriti mürke lendus. Samuti näis olevat tegemist kergsüttivate siseviimistlusmaterjalidega. Paistis, et isegi katusekatte ja selle aluslauatise vahe oli süttiva soojustamisvatiga täidetud.

Need on muidugi pigem kahtlustused - eks kuigivõrd on paljud eestlased omadest kogemustest vabariigiaastatel puutunud kokku ehitamise või renoveerimisega, ja igaüks on pidanud tegema valikuid, kas jätta alles näiteks raskesti süttiv palksein või katta põrand hetkeliselt leegitseva sünteetilise vaipkattega (vana nimega mistra).

Loodetavasti annab valmiv raport täpsed vastused ka siin esitatud küsimustele. Rahvas on ikkagi mures. Liiga paljud ei usu n-ö ametlikke versioone või ametnike rahustavaid selgitusi, et kõik oli nii nagu pidi. See kõlab, pehmelt öeldes, absurdselt.

On õigupoolest kummastav, et ei Padaorg ega Haapsalu põleng ei morjenda valitsusest mitte kedagi. Ükski minister ei võta vastutust. „Inimesed hukkuvad, aga see pole meie asi!!" See on sõnum, mis „ülevalt" tuleb. Ei mingeid uusi määrusi, seaduste parandamist, arutelusid komisjonides ega lahendusi, millest saaks edaspidi õppust võtta. Meil olevat demokraatlik riik - milles see väljendub, kui kabinet ei võta rahvast erutavaid küsimusi isegi arutusele?

Kus on konkreetselt arutatud teemat, et näiteks kas panna üks miljon (EEK) raha juurde, et vähemalt lasteasutustes hakkaksid tuleohu puhul tööle automaatkustutid?

Ja lõpuks tahaks küsida Kesknädala moodi: kas keegi kujutab ette, mis oleks riigis või meedias juhtunud, kui kümme last oleks hukkunud Edgar Savisaare haldusalas? See inimene oleks sõelapõhjaks tulistatud (loodetavasti vaid sõnadega). Aga praegu - lugupeetavad ministrid pühkisid vaid kuuerevääri puhtaks ja võitsid valimised. Raha ja majandus on ju nende jaoks kõige tähtsam, pole vaja rääkida ebameeldivatel teemadel nagu laste elusalt sissepõlemine seda on.

Võib muidugi juhtuda ka nii, et päris tõde ei saa me kunagi teada. Meenub nukker paralleel parvlaeva Estonia katastroofiga, mille kohta kehtib ju samuti kirjutamata käsulaud - unustamine kohustuslik.

Toimetuse palvel pilte tehes kirjutas fotograaf KALLE TÕNISMA lisaks ka järgmist:

„Saadan pildid ja panen ka kommentaarid omalt poolt juurde. Mind jäi häirima see, et, olles esmakordselt sündmuspaigas, ei klappinud need mõtted, mis tekkisid meediat kuulates ja lugedes tegeliku pildiga, mida nägin. Olen ise päästeametis töötanud ja ka tulekoolitust saanud.

Sellisel ühekordsel hoonel, mis on lühikese jalaga T-tähe kujuline (jala pikkus umbes 25 m ja nn peahoone pikkus 75 m (!), peaks ristumiskohas olema ka katuse all tuletõkke vaheseinad (siin siis kolm seina - igas suunas).

Teiseks, ka katuse all peaksid olema tuleohuandurid. Nende kahe asjaolu olemasolul oleks kahju piirdunud umbes 5-10-meetrise hooneosaga. Peahoone katus sai kuuma, aga hoone ruumide osa kahjustas ähmi täis tuletõrjujate poolt veega uputamine."

Artikkel ilmus Kesknädalas: http://www.kesknadal.ee/est/uudised?id=16629

IRL ja Reformierakond: Eestis on hea elada!

2011-04-18T19:34:00.000+03:00

Delfiilse lugejalollitamise järjekordne näide

2011-04-18T19:27:00.001+03:00

Kui Delfi ei suuda sisu rünnata, siis mängitakse maksumusega. Seda on Delfi varemgi teinud ja tegi ka nüüd. Uuringu sisu vastab tõele. See on tehtud igati professionaalselt ning Eesti tipp-spetsialisti poolt. Summat saab aga ju ikka lugejale demagoogiliselt välja käia.

Reformierakond ja IRL: Eestis on hea elada!

2011-04-12T21:59:00.002+03:00

(Foto: Facebook)

Kas president Ilves õnnitles ka Lukašenkat või Hugo Chavezi?

2011-04-07T20:30:00.002+03:00

Ilves õnnitles Kasahstani presidenti tagasivalimise puhul

Huvitav, kas president Ilves õnnitles lisaks Kasahstani president Nazarbajevi tagasivalimisele ka Valgevene presidenti Lukašenkat või Venezuela president Hugo Chavezi.

Tuletan Eesti praegusele presidendile meelde, et endine tippkommunist Nazarbajev on valitsenud Kazahstani alates 1980. aastatest, mil see riik kuulus veel Nõukogude Liitu. Miks Eesti õnnitleb Nazarbajevit, aga mitte Usbekistani 20 aastat juhtinud liidrit Islam Karimovit või Azerbaidžaani „demokraatlikult“ valitud president Alijevit?

Õnnitleda võiks Eesti poolt sel juhul ka Mu’ammar Gaddafit ja Zimbabwe president Mugabet. Rääkimata Venzuela president Hugo Chavezist, kelle naftat meeldib Ansipi valitsusel läbi Eesti Valgevenesse vedada. Ühesõnaga, nimekiri diktaatoritest ja tipp-kommunistidest riigijuhte, keda õnnitleda, on parajalt pikk. Miks õnnitleda valikuliselt? Kui Eesti soovib olla demokraatlik riik ja olla teistele eeskujuks, ei peaks meie välissuhtluses eksisteerima selliseid häbiväärseid topelt-standardeid.

Kasahstanis, Aserbaidžaanis, Usebekistanis või mõnes teises taolises riigis on valimistest osavõtnute protsent tavaliselt 80-90%, kui mitte 99 või 101%. Kas sellised protsendid meenutavad demokraatlikke valimisi? Või midagi sellist, mida eesti rahvas sai Nõukogude ajal kogeda.

Rull võiks üldse kuss olla!

2011-03-11T12:47:00.002+02:00

Suhtekorraldaja: jää Keskerakonnas on sulama hakanud

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/suhtekorraldaja-jaa-keskerakonnas-on-sulama-hakanud.d?id=41902765

Siinkohal on mitmeid küsitavusi, millele juhin tähelepanu. Esiteks, ma võin küsida, et millal siis Reformierakonnas hakkab jää sulama? On ju teada, et Reformierakonda juhitakse vägagi autoritaarselt. Teiseks, kas on üldse üks IRLlane ja isegi endine IRLi peasekretär objektiivne kommenteerima seda, mis võiks ja peaks toimuma Keskerakonnas?

Samas, vaadates Eesti tänaseid nn "suhtekorraldajaid", siis tundub küll, et nad räägivad parasjagu seda juttu, kust tuul puhub või kes maksab.

Järjekordne näide Eesti "vaba" meedia kallutatusest!

2011-02-26T21:00:00.002+02:00

Tegelikult on asi isegi kaugemal kui lihtsalt Reformimehe paremkreenis infoedastus. Elementaarne ajakirjanduslik reegel ütleb selgelt ja mida õpetatakse ajakirjanikele ka ülikoolis, et uudis ja kommentaar tuleb ning peab lahus hoidma. See pealkiri on alla igasugust arvestust.

Lisaks peab Postimees oma lugejat idioodiks, kelle eest tuleb mõelda. Lugeljale tuleb lusikal ette anda paremkreenis "uudis". Muidu hakkab järsku veel Keskerakonna või Savisaare-meelselt mõtlema! Äkki veel oma peaga? Seda ei saa ju ometi lubada, sest Reformimehe lugejad on ju harjunud igapäevaselt oma parempoolse "doosi" kätte saama. Teisisõnu, juhtnöörid, kuidas oma elu paremkreenis elada. Vaat, mis tasemeni on Eesti "vaba" meedia siis jõudnud. Postimees on uskumatult delfiilseks läinud enne valimisi.

Avaldan siirast kaastunnet Haapsalu tragöödias hukkunutele lähedastele

2011-02-21T11:47:00.002+02:00

http://www.help.ee/toeta-haapsalu-vaikelastekodu/

Eestlaste Jaani kirik?

2011-02-20T14:37:00.002+02:00

Vaat selline delfiilne pealkiri tekitab küsimusi. Mis mõttes "eestlaste" Jaani kirik? Kas siis soomlased, rootslased või venelased ei tohigi sinna minna? See meenutab Lõuna-Aafrika apartheidi, kus teatud kohad olid "valgetele" ja mustadele olid sellised kohad keelatud.

Või siis, kas Peterburis on ka veel mõne teise rahvuse Jaani kirik? Mõni teine luterlik Jaani kirik?

Tegelikult arvan, et siin üritab irliitlik Delfi rõhutada, et Peterburi Jaani kirik oleks justkui eestlaste oma ja siis Lasnamäele rajatud kirik oleks justkui venelaste oma. Teisisõnu, Jaani kirik on "meie" oma ja Lasnamäe kirik on "nende" oma. Meie ja nemad? Kas tuleb tuttav ette? Selline siis ongi Delfi varjatutud demagoogia.

Teate, sellise suhtumisega me oma väikses Eesti ühiskonnas kaugele ei jõua, sest just selline suhtumine õõnestab meid seestpoolt ja loob pinnase lõhe laienemiseks erinevate kogukondade vahel Eestimaal.

Kas need kommentaarid, mida Madis Jürgen mulle omistas, on ikka minu kirjutatud?

2011-02-18T20:02:00.003+02:00

Ma ei mõista, miks püüavad tabloidväljaanded Delfi ja Eesti Ekspress (EE) halvustada rohkete netikommentaaride kirjutamist? Siinkohal mõtlen Delfi tänast juhtkirja ja EE üldist suhtumist. Eriti, kui need on veel opositsioonilise Keskerakonna poolt ja tänaste valitsejate vastased. Inimestel on ju põhiseaduslik õigus eneseväljendusele või leiavad Ekspress Grupi väljaanded teisiti? Kui mõnele inimesele ei meeldi näiteks mõni valitsuspoliitik, siis on tal ju õigus sellest igal poolt kirjutada, sellest rääkida ja teha seda nii palju, kui kulub. Delfi ja Eesti Ekspress pidid olema üliusinad kommentaaride kustutajad. Kui on tegemist nt vaenu või vägivalda õhutavate kommentaaridega, saab need koheselt eemdalda. Kui keegi aga kirjutab "Mulle meeldib Keskerakond!" või "Ma ei seedi Reformierakonda!" ja teeb seda mitu korda ning mitmel erineval moel, siis on see ju tore, et inimene on aktiivne kodanik.

Eile väitsin irooniliselt, et minu puhul võiks pigem rääkida numbrist 1300. Täna väidan (samuti irooniliselt), et võiks rääkida hoopistükkis numbrist 2300! Huvitav, millist numbrit siis homseks võiks pakkuda? Asi ongi selles, et ei 300, ei 1300, ega ka 2300 ole õige number. Küsimus on pigem selles, kas need kommentaarid, mida Madis Jürgen mulle omistas, on ikka minu poolt kirjutatud?

300 kommentaari? 1300 oleks ikka reaalsem number!

2011-02-17T21:30:00.003+02:00

Pean Madis Jürgeni poolt väljamõeldud väidet, nagu ma oleksin Eesti Ekspressi internetilehel 300 kommentaari kirjutanud sama ebaõiglaseks, nagu Eesti 300 eurost pensioni võrrelduna Soome 1300 eurose pensioniga kuus.

Mina enda kirjutatud kommentaaride üle arvet ei pea. Sisu järgi vaadates tundub, et nii mõnigi neist kommentaaridest on kirjutatud Madis Jürgeni enda poolt. Päris vaimukad kommentaarid igal juhul! Tööajast on kirjutanud netikommentaare minu teada nii ministrid kui ka Riigikogu liikmed. Tõenäoliselt on ka minul seda mõnel lõunapausil ette tulnud.

Samas, 300 tükki on ikka solvang küll! Minu puhul võiksime rääkida numbrist 1300, sest 300 kommentaari küündib tavalise reformierakondlase ja IRL-lase tasemele. See on sama solvav, nagu mõnitab Eesti valitsus Eesti pensionäri 300 euroga võrreldes Soome pensionäride 1300 eurose pensioniga kuus.

Küsida annetust kirikule on aus ja õilis tegu

2011-01-31T22:34:00.001+02:00

Mis on poliitikutöö mõte? Lahendada rahva probleeme. Leida lahendusi. Selleks on ta saanud oma valijatelt volituse ja usalduse. Osa rahvast on usklikud, kelle jaoks kirik on püha paik. Nad ei kujuta oma elu kirikuta ette. Kuidas aga kirikuid tänapäeval ehitatakse? Annetuste najal. Kirikuid on palju ja erinevaid. Osa neist on õigeusu kirikud.

Kas kujutate tänases Eestis ette olukorda, kus Eesti valitsus toetaks mõne vene õigeusu kiriku ehitust? Ei kujuta, sest Ansipi valitsuse olemasolu lätteks on hetkel kõige teisaldamine, mis on kuidagi seotud venelaste ja Venemaaga, mis on omakorda kantud selle valitsuse paranoilisest russofoobiast.

On mõeldamatu, et mõni vald või linn ainuüksi oma eelarvest kiriku üles ehitaks. Mõeldavad on annetused pühakoja renoveerimiseks, näiteks 4 miljonit krooni Tallinna Jaani kirikule, mille Tallinna linnavalitsus andis, olgugi et tollesama kiriku IRL-i meelne pastor kritiseeris õigustamatult ja ägedalt linnapea Savisaart vaid mõni nädal enne raha eraldamist.

Millegipärast luteri kiriku ehitust kodumaiste või välismaiste annetuste najal peetakse täiesti normaalseks, kuid õigeusk oleks justkui katkuga löödud, justnagu saatanast, hoolimata asjaolust, et meie kaks presidenti on olnud õigeusklikud (Konstantin Päts ja Arnold Rüütel).

Meedia: kui ei ole süüdi, teeme süüdi!

Loomulikult annab Lasnamäe õigeusu kiriku valmimine positiivse impulsi sealsetele Keskerakonna valijatele ja mõjub seetõttu hästi meie valimistulemusele. Kuigi annetajaks ei olnud Keskerakond ega selle esimees, seostatakse kiriku ehitust ja kiiret valmimist just Keskerakonna ja Edgar Savisaarega, kes suurannetuse kirikuehituseks välja ajasid tänu oma laiale suhtevõrgustikule.

Samas, kiriku kasutamises poliitilises kampaanias on pioneer ja tšempion Eestis kahtlemata Andrus Ansip Tartu Jaani kiriku renoveerimisega saksa raha eest. Kas Ansip on siis Saksamaa mõjuagent? Kui keegi suudab tuua suurinvesteeringu Hiinast Eestisse, näiteks kütuse või muu kauba terminali näol, siis kas ta on Hiina Rahvavabariigi mõjuagent? Nii totter, tühi ja absurdne on see ülespuhutud kirikuskandaal.

Kapo abitagi oli teada, et Lasnamäe õigeusu kiriku ehituseks tuleb raha Andrei Pervozvannõi fondist, mis tegeleb õigeusu eest seismisega maailmas. Kõik sõlmitud lepingud olid kogu aeg avalikud. Isegi pressiteateid saadeti välja. Eesti avalikkust on korduvalt eksitatud ning Eesti meedia on selles alati oma võtmerolli mänginud. Savisaar mõisteti vastaserakondade ja meedia poolt süüdi, olgugi et ühtegi kuritegu ei ole sooritatud. Kõik on täiesti seaduslik ja pealegi - avalik ning isegi õige ja õilis.

Kaitsepolitsei sekkus poliitvõitlusse

Kapo oleks pidanud jääma neutraalseks. Paraku teame, et ka jõustruktuurides töötavad tavalised inimesed, kellel on pered ning teatavasti ei ole kapos palgad just kõige suuremad, mistõttu on võimalik stsenaarium, kus mõni tähtsam ametnik kutsutakse ministri juurde (kes juhtumisi on Keskerakonna rivaalerakonna liige) saamaks juhtnööre teatavat laadi tegutsemiseks. Kui „nõuannet" ei täideta, järgneb karistus.

Jutt sellest, et kapo oleks justkui Eesti riik ja et kaitsepolitsei ametnikud on andnud vande ja tänu sellele ei saavat nad valetada ja vassida, on puhas demagoogia. Kui palju arste on andnud vande, ent siiski on nad inimesi teise ilma saatnud, kas siis tahtlikult või tahtmatult. Kui palju advokaate on andnud vande, ent siiski vandevastaselt käitunud. Näiteid sellest, kuidas vanne ei takista ega kohusta millekski, võib tuua mustmiljon. Kaitsepolitsei siiski ei ole Eesti riik. Eesti riik on eesti rahvas.

Ka mina küsiksin annetust kirikule!

Teadupärast on kiriku rajamine Lasnamäele olnud Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonilepingus juba 2002. aastal ning ka Keskerakonna ja Sotsiaaldemokraatide koalitsioonilepingus 2009. aastal. Siis ei näinud Ilves ega ka keegi teine Reformierakonnast, IRL-ist või sotsidest selles mingit julgeolekuohtu. Mis tõestab taas, et puhkenud ja nüüdseks juba lõhkenud kirikuskandaal oli meisterdatud võimuerakondade kontorites koostöös nende võimu all oleva Eesti peavoolumeediaga, näiteks Postimees (loe: Reformimees).

Ka Tallinna Kristiine linnaosas on päris palju õigeusklikke. Kui mul tekiks võimalus, siis küsiksin minagi annetust õigeusu kiriku ehituseks näiteks Kristiinesse. Paraku on sellist annetust üliraske saada. Seda enam saan aru Tallinna linnapeast, kes tänu pingsatele läbirääkimistele ausa ja ülla vägiteoga hakkama sai. Juba 2003. aastast ootavad lasnamäelased pikisilmi kirikut ning varsti saab see tegelikkuseks.

MARTIN GASMAN

Keskerakonna Kristiine piirkonna juhatuse liige

(Olen Martiniga 100% nõus!)

Kui veri voolab, on Eerik-Niiles Krossi lõug rasvane

2011-01-21T20:58:00.004+02:00

Müts põleb varga peas! Eerik-Niiles Kross on tuntud „isamaaline“ tegelane. See on parim koht igale „luureagendile” tegemaks koostööd Venemaa eriteenistustega. See on mugav koht süüdistada ükskõik keda, kes ei kuulu tema „isamaalisse” ringi, Venemaa heaks töötamises. Teda ei saaks ju rünnata, kuna tegemist on „isamaalisega”. Hea suitsukate!

Pühak võib olla deemon ja deemon võib olla pühak

30ndatest kuni 70ndateni juhtis USA KaPot ehk FBId hr Hoover. Tema ja tema organisatsiooni põhiülesandeks oli olla poliitpolitsei, ehk siis midagi sellist, mis eksisteeris Eesti esimese vabariigi ajal. Kes poliitiliselt ei sobi, sellele hakati koikaid kodaraisse loopima. Hooveri juhtimisel tegeles FBI pidevalt erinevate kompromiteerivate materjalide otsimise ja fabritseerimisega. Põhilisteks süüdistusteks olid kommunistiks, homoseksualistiks või abielurikkujaks olemine. Hoover tegeles ohtralt väljapressimistega ja tema poliitiline mõjuvõim omandas hirumäratavaid mõõtmeid. Mis tuli siis lõpuks välja? Hoover riietas end õhtuti naisteriietesse, meikis ennast ja harrastas vallatut suguelu noorte poistega. Võimalik, et ta oli ka kommunist ja ka abielurikkuja, kuigi ise ta abielluda ei jõudnudki. Homabielud oli tollal tabuteema.

Kui veri voolab, on Krossil lõug rasvane

Kõik me ju mäletame neid kurikuulsaid Gruusia-Vene sõja aegseid nõustamisi, mlle pealt Krossiga seotud ettevõte teenis kümneid miljoneid kroone kasumeid. Meie ei tea, kas läks see raha kõik Krossi taskusse või jagus osa ka tema lähedasele õpetajale Mart Laarile? Kas pole mitte sellised inimesed pesuehtsad kaabakad, kes teiste inimeste kannatuste ja piinade pealt sellisel moel teenivad? Ma ei peatu siinkohal Iraagi nõustamise jt juhtumitel, aga ühte võib väita küll, et kui veri voolab, on Krossi lõug rasvane.

Rääkides igasugusest "nõustamisteenusest", siis see on ka levinumaid raha kantimise meetodeid ja fiktiivsete arvete esitamise võimalusi. Tundub, et just sinnapoole kiskusid ka Krossi firma teenused Gruusia valitsusele.

Eerik-Niiles Kross on sahkerdamis-, mitte luureekspert

Kõige humoorikam kogu selle mõjuagendi-skandaali juures on see, et Eesti meedia tituleerib Eerik-Niiles Krossi kui „luureeksperti”. Samahästi oleks võinud küsida "ekspertarvamust" Nõia-Intsult või Tõehetke-Lilitilt. Pigem on Kross ikkagi sahkerdamis- ja ümberkantimisekspert. Sellise tegevuse poolest on ta teatud. Naljakas on ka see, et temalt võetakse kommentaare seoses väidetava julgeolekuohu teemaga, kui ta ise on tuntud just, kui üks Eesti julgeolekuohu allikas.

Just tema oli selliste mafia-tegelaste, nagu Sposato ja Angotti maaletoojaks, mis kõik päädis Eesti Raudtee mahaparseldamisega. Asi lõppes Eerik-Niilese vallandamisega, kuid Krossi päästeingliks osutus tema isa Jaan Krossi suur sõber president Meri, kes leidis talle ameti oma kantseleisse. Kuna Erik-Niilese näol oli tegemist salastatud infot valdava kõrge luuretegelasega, ei saanud teda vääriliselt karistada. Nii ta siis jätkabki oma tegevust vaeste ja mahajäänud riikide nõustajana, kust kerge miljoneid tasku ajada. Sõja olukorras Krossi kallitest nõuannetest kasu ei olnud. Gruusia sai sõjas väga häbiväärselt venelastelt lüüa.

Tänu Krossile sai Hermann Simm vabalt tegutseda

Põhjakäinud „luuraja“ Eerik-Niiles Kross on teatavasti Herman Simmi endine ülemus. Kross, kes sisuliselt ulatas Eesti riigisaladused riigireetur Simmi käsutusse ja hoida peaks tänasel päeval küll väga madalat profiili hoidma, mitte Eesti poliitika elavat legendi venemeelseks kaabakaks sõimama.

Krossi põhiajendiks tema tegevusel on kasuahnus ja saamahimu. Ükskõik, mida Eerik-Niiles Kross ette ka ei võta, päädivad asjalood skandaalide ja moraalselt ning eetiliselt kahtlaste tegudega. Usun, et Eesti kirjanduse suurkuju Jaan Krossi poeg ei vääri kandma oma isa nime, sest igasugune väärikus ja au sel mehel puudub.

Kas Reikop on Laari hüpiknukk?

Neljapäeva, 16. detsembri hommikul oli Krossil asja Riigikogusse, kus nad pikka aega Mart Laariga ühes nurgas sosistasid. Nende ees laual oli kaks ajalehte – üks oli Kesknädal ja teine Postimees. Kuuldavasti haaras Laar pärast seda jutuajamist telefonitoru ja helistas avalik-õiguslikku televisiooni Marko Reikopile. Nii sündiski 16. detsembri Ringvaade, kus Reikop kogu hingest püüdis kottida ühte saatekülalist – Edgar Savisaart ja seejärel tegi kummardusi ette ja taha ning kuulas hingevärinal, vahele segamata järgmist saatekülalist – Eerik-Niiles Krossi. Sellise sündsusetu pugemise Krossi ja Laari ees pidime meie maksumaksjad tol õhtul avalikule ERRile kinni maksma.

Miks Hõbemägi juba IRLi ei kuulu?

2011-01-20T10:59:00.004+02:00

Kapo huvitub Savisaare laenudest - Eesti uudised - Eesti Ekspress

Appi, kui madal on Eesti Ekspressi tase! Keegi Kaitsepolitseis näpib Savisaare toimikut ja sellest tehakse uudis. Hõbemägi käib vist IRLi kontoris nii tihti juba, et jalad villis, sest sealt seltsimees Hõbemägi oma instruktsioonid ju saab. Kujutan ette, kuidas Hõbemäe avaldus IRLi astumiseks on parteikontori seifis, aga sisse astuda ei saa, kuna niimoodi ei saaks ju öelda, et Ekspress on sõltumatu ajaleht. See on muidugi parim nali, kuna "Eesti Ekspress" ja "sõltumatu" ei ole sünnis ühes lauses kasutada.
Ära ei tohi unustada, et KAPO on IRLi haldusalas. See asutus kuulub IRLlase Pomerantsi alla. Pealegi, peaprokurör Aas ja IRLlane Ken-Marti Vaher on vanad sõbrad. Samas, Ekspressi ajakirjanik Vahter olevat KAPO koputaja. Seetõttu ja tulenevalt veel sellest Ekspressi loost on ilmselge, et Kaitsepolitsei teenib võimuerakondade huve. Kaitsepolitseist on saanud Poliitpolitsei, nagu see oli diktaator Pätsu ajal, kui kehtis Vaikiv Ajastu.

Ekspress müüb juba aastaid end vaid Savisaare nimega, sest muuks see leht ju suuteline ei ole. Õhtuleht on Eesti Ekspressi kõrval saanud juba ammu kvaliteetajakirjanduseks.

Seetõttu ma boikoteeringi Ekspress Grupi väljaandeid ja ei telli, ega osta neid. Ei soovita seda "ajakirjandust" kellelegi.

Jõks: au ja väärikust saab kohtus kaitsta vaid siis, kui see olemas on - DELFI

2011-01-14T00:09:00.002+02:00

Jõks: au ja väärikust saab kohtus kaitsta vaid siis, kui see olemas on - DELFI

Jõks on silmnähtavalt demagoog, kes üritab odavat populaarsust võita. Au ja väärikus on nähtused, mis paratamatult kõlbavad pigem filosoofide kui kohtunike maailma. Pealekauba, Eesti kohtunikud on ühed korrumpeerunumad maailmas. Kuidas saab siis kohtunik, kellel puudub au ja väärikus, mõista kohut kellegi üle, kel see võib, aga ei pruugi ka mitte olemas olla. Samas, kes on siin üldse kohtunikuks, et määrata, kellel on au ja väärikus ning kellel mitte? Jõks ise selliseid demagoogilisi mõtteavaldusi tehes võib oma aust ja väärikusest ilma jääda, kui ta pole seda juba teinudki.

Oravad petavad ALATI! Võid kindel olla!

2011-01-04T15:05:00.008+02:00

Edgar Savisaar: Eesti meediat iseloomustab erapoolikus ja silmakirjalikkus

2010-11-24T13:36:00.000+02:00

Tallinna linnapea Edgar Savisaare sõnul kinnitas vastvalminud uuring, et meediaväljaanded kajastavad Eesti Keskerakonnaga ja Tallinna linnavalitsusega seotud teemasid erapoolikult ja ebaobjektiivselt, järjekindlalt eirates võrdse kohtlemise printsiipi.

„Meediamonitooring näitas, et Eesti meedia kajastab Savisaart sama erapooletult kui omal ajal Nõukogude Liidu meedia kajastas Ronald Reaganit,“ tõdes Savisaar.

Kui Keskerakonnast iga positiivse sõnumi kohta tuli neli negatiivset sõnumit ja Savisaarest iga positiivse sõnumi kohta 10 negatiivset sõnumit, siis peaminister Andrus Ansipist iga negatiivse sõnumi kohta tuli 1,5 positiivset sõnumit.

Meedius Eesti OÜ poolt läbi viidud meediamonitooringus võrreldi muuhulgas ka seda, kuidas käsitletakse Tallinna Linnavalitsust ja Tartu Linnavalitsust. Kui Tallinna Linnavalitsust mainiti koos Keskerakonnaga põhiliselt negatiivses kontekstis, siis Tartu Linnavalitsust ei mainitud kordagi erakondlikus kontekstis.

„Oleme pikka aega teadnud, et seis on halb, aga poleks arvanud, et nii halb,“ tõdes Savisaar. „Ajakirjanduse käsitlusest, kajastuste tonaalsusest, kvantiteedist ja intensiivsusest tuleb välja, justkui Eestis oleks tugevalt ja domineerivalt võimul Keskerakond.“

Ajavahemikus 13. september kuni 12. oktoober osutas meedia Tallinna linna juhtimisele tähelepanu kokku 1145 korral.

„Kuna tulemused on niivõrd šokeerivad, siis see on ka põhjus, miks seda uuringut tuleb jätkata. Teeme seda kindlasti ka detsembris, jaanuaris ja edaspidi,“ ütles Savisaar.

Delfi tegi Agu Uudelepast politoloogi!

2010-11-17T17:54:00.001+02:00

Selleks, et saada tänases Eestis politoloogiks, piisab vaid sellest, et oled näiteks Delfis nn "heas nimekirjas" ja vopsti, oledki politoloog! Ehe näide elust enesest.

Parimal juhul on Uudelepa näol tegemist kommunikatsioonispetsialisti või propagandaeksperdiga, kuid kindlasti mitte politoloogiga, mis eeldaks süvapolitoloogilist teadlasekarjääri.

Miks valitsus kardab Tallinna meediat?

2010-11-16T21:39:00.000+02:00

Tallinn pani kokku 2011. aasta linnaeelarve, ja pealinna opositsioon ehk Toompea koalitsioon on asunud otsima sellest ridu, mis puudutavad Tallinna meediat. Nende tegelaste ainsaks eesmärgiks on kritiseerida linnameedia olemasolu. Samas peitub IRL-i ja Reformi käitumises selge hirm Tallinna meedia ees. Tekib küsimus: miks Toompea valitsus, kelle filiaal asub ka Tallinna volikogus, pealinna meediat kardab?

Iseenesest on vastus lihtne ja midagi imelikku siin pole. Kui Reform või IRL oleksid pealinnas võimul, siis jääksid nii ajaleht Pealinn ja linnaosalehed kui ka Tallinna TV alles. Selle väite kinnituseks meenutagem veidi ajalugu.

Kes üldse lõi esimese linnaosalehe? Reformierakondlasest kunagine Nõmme linnaosavanem ja tänane välisminister Urmas Paet.

Kes on Tallinna TV autor? Taaskord reformierakondlane - endine linnavolikogu liige Mati Eliste.

Seega on Tallinna linnameedia algataja Reformierakond, Keskerakond on seda vaid edasi arendanud.

Muide, huvitaval kombel on pealinnas paljude asjadega nii olnud, et selle puhul, milles Reformierakond Keskerakonda süüdistab, peab uurima, kas konkreetse idee või asja algatajaks pole olnud Reformierakond ise. Nii juhtus näiteks ka Tallinna müügimaksuga, mille „isaks" on reformierakondlane Ants Leemets, kes istub tänagi Tallinna volikogus.

Nüüd tuleme tagasi pealinna meedia ja pealinna opositsiooni ehk Toompea koalitsiooni hirmu juurde. Tallinna meedia kannab endas kaht õilsat eesmärki. Esiteks, ta on informatiivne ehk pealinna meedia teavitab elanikke arusaadavalt sellest, mille heaga on linnavõim hakkama saanud või mida plaanib veel ära teha. Seda eesmärki kannavad kõik teisedki linnade ja valdade lehed.

Tallinn on ses suhtes erandlik, et, olles suurim kohalik omavalitsus, koosneb ta juba ise linnadest. Näiteks Pärnus on 43 000 elanikku, Põhja-Tallinnas aga 57 000 ja Haaberstis 41 500 elanikku. Tartus elab 99 000, aga Lasnamäel 120 000 ja Nõmmel 39 000 inimest. Varsti elab isegi Pirita linnaosas rohkem inimesi kui Rakvere linnas. Haapsalust, Kuressaarest või Võrust rääkimata. Seetõttu õigustavad linnaosalehed ennast igati. Samas on Tallinn terviklik kooslus, mistõttu on vajalik ka linnaülene leht.

Opositsioon kritiseerib (opositsioon muide peabki kritiseerima, see on tema töö, nii Riigikogus kui ka linna- ja vallavolikogudes) Tallinna TV-d. Aga vaat, Tallinn on pealinn, nagu ka Helsingi, Kopenhaagen ja Stockholm, ning neil kõigil on oma linnatelevisioon. Tallinn tahab ses suhtes olla euroopalik ja intelligentne kogukond, astudes oma kodanikutelevisiooniga suure sammu digitaalajastu meediasse.

Teiseks, Tallinna meedia kannab opositsiooni häält. Tänaste riigivalitsejate IRL-i ja Reformi soov pealinnameediat piirata või kaotada on ohuks Eesti demokraatiale, sest sellise soovi salaeesmärk on opositsiooni hääl lämmatada. Sellele väitele vaieldakse vastu, ent on selge, et Eesti meedia on võitnud kahe võimuerakonna, IRL-i ja Reformi, sümpaatia. Asi pole meediavabaduses, vaid meedia erapooletuses ja erapoolikuses. Eestis arvatavasti pole riigipoolset tsensuuri, ent on olemas toimetuste enesetsensuur ja Keskerakonna ning Keskerakonnaga seonduvate teemade kajastamisest keeldumine, kas siis täielikult või osaliselt, ja kajastamine moonutatult. Kõiki näiteid sellest, kuidas riigiopositsionääride arvamuslugusid on tagasi lükatud põhjendusega, et see on keskerakondlase kirjutatud, või on leitud muid pastakast välja imetud põhjendusi avaldamata jätmiseks, ei jõua siin üles lugedagi. Kasutaksin sel puhul väljendit: Eesti meedia on tihtipeale poliitiliselt väga „selektiivne".

Seega, Tallinna meedia on eelkõige opositsiooni meedia ja kannab endas alternatiivi Eesti peameediale, pakkudes üliolulist rolli Eesti demokraatia tugevdamisel. Igasugune rünnak Tallinna meedia vastu on rünnak Eesti demokraatia vastu. Tallinna meedia peab olema tugev ja toimiv, tasakaalustades oma olemasoluga Eesti riigis valitsevat parempoolset meediaruumi.

Arvamuslugu ilmus Kesknädalas: http://www.kesknadal.ee/est/g2/uudised?id=15653

Tallinna meedia rikastab kodanike poliitilist söögilauda!

2010-11-10T22:10:00.002+02:00

Eesti peavoolumeedia on paremale poole kreenis, mistõttu on tarvis tasakaalustavat meediat. Meedia, mis esindaks Keskerakonna ja sotside seisukohti, mida paremkreenis peavoolumeedia Eestis avaldada ei soovi ja kui teeb seda, siis moonutatult.

Tallinna meedia ongi Keskerakonna ja sotside nägu, kuna sotsid ja Keskerakond on pealinnas võimul ja koalitsioonis.

Riigil ehk siis Reformierakonnal ja IRL ei ole tarvis riiklikku meediat, kuna neid toetavad nii Kadastiku kui ka Luige meedia aka Eesti peavoolumeedia ja vahelduva eduga ka riiklik ringhääling - ERR.

Eesti demokraatia ja valija seisukohast on ülioluline, et lisaks IRLi ja Reformierakonna meediale (Eesti peavoolumeedia) oleks olemas ja esindatud ka opositsioonimeedia, tasakaalustamaks Eesti paremkreenis meediat, mis on sisuliselt muutunud IRLi ja Reformierakonna õukonnameediaks.

Nii meil siis ongi, et inimestele söödetakse päevast-päeva nii ajalehtedest, internetist, raadiost kui ka telekanalitelt muudkui parempoolsust sisse, ent teatavasti on oluline, et inimese toidulaud oleks võimalikult mitmekesine ja seda nii vaimses kui füüsilises tähenduses. Tallinna meedia ja Keskerakonna meedia vaid rikastavad kodaniku ja valija vaimset söögilauda!

Ansipi valitsus samastab ennast riigiga, nagu kunagine kompartei!

2010-11-10T22:06:00.001+02:00

Tõsi ta on - Reformierakond ja IRL on hakanud end perversselt Eesti riigiga samastama ja kõiki neid, kes nende vastu on, riigivastases tegevuses süüdistama.

Imelik, aga ameeriklased, kes Bushi või Obamat ei salli või siis demokraate või vabariiklasi ei seedi, armastavad siiski oma kodumaad. Demokraat ei süüdista vabariiklast riigivastases tegevuses, kuna too on demokraat ja ka vastupidi. Kritiseerijatele ei meeldi lihtsalt valitsev võim. Valitsevat võimu tuleb ja peab alati kritiseerima, kui too midagi valesti on teinud. See ongi opositsiooni eesmärk.

Reformierakonna ja IRLi tegevust jälgides meenub tahes-tahtmata kunagine kommunistlik partei. Ka viimane samastan ennast teatavasti ju terve riigiga. Seda teeb ka tänane Ansipi valitsus.

Pöörame laua teistpidi. Kui Keskerakond ja sotsid juhiksid riiki ja kui oravad või IRLlased ründaksid Keskerakonda või sotse, siis kas see oleks normaalne, kui Keskerakond või sotsid süüdistaksid oravaid ja IRLlasi riigi alaustalade õõnestamises ja riigivastases tegevuses?

Reformierakonna ja IRL tänane patoloogiline samastumine riigiga on ohuks Eesti demokraatiale. Keskerakond ise, Tallinna ja keskerakondlik meedia on siinkohal vajalikuks tasakaalustavaks jõuks.

Postimees (loe: Reformimees)

2010-10-15T13:41:00.003+03:00

Hullemat valitsuserakondade õuelaulikut kui seda on Postimees (loe: Reformimees) on raske leida. Teema on tegelikult juba maas. Savisaar maksis trahvi ära, ent sellest hoolimata on tarvis seda teemat kunstlikult üleval hoida. Pastakast on välja vägistatud lookesed, mis ei tee au ühelegi endast lugu pidavale ajakirjanikule.

Millegipärast ei kirjuta Postimees sellest, et ka president Ilvesel on välsimaalt hiigellaen võetud. Nimelt, Saksamaa pangalt.

Delfi tõestas taaskord oma kallutatust

2010-10-15T13:31:00.002+03:00

Delfi tõestas taaskord, et tal on oma agenda, mis tähendab vaid ühte - Delfi on kallutatud, ebaobjektiivne, erapoolik ja seetõttu ka ebaprofessionaalne meediaväljaanne. Ilusat juttu sellest, et kuidas mõeldi pikalt ja kaalutleti võib rääkida puudele metsas või lainetele tormisel Läänemerel, aga mitte eesti rahvale, sest eesti rahvas ei ole rumal, kuigi Delfi seda sooviks, sest Delfi soovib mõelda lugeja eest. See on suurim viga ja see on ohumärk demokraatiale!

Ei tasu imestada, kui järgmiseks soovitab Delfi lugejatel valida IRL... Delfi kuulub Hans H. Luigele, kes on teatavasti suur IRLi sõber ja toetaja.

http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/juhtkiri-sven-mikser-sotside-esimeheks.d?id=33928755

Savisaar ennustas Ansipi "võitlust" elektrihinnatõusuga juba ammu ette

2010-10-07T19:01:00.002+03:00

Eesti Päevalehes ja teistes meedia väljaannetes kirjutatakse hirmulugusid elektrihinna järjekordse tõusu kohta. Keskerakonna esimees Edgar Savisaar kommenteerib seda alljärgnevalt: „Täna hirmutab meedia inimesi Eesti Energia kavandatava järjekordse elektrihinna tõusuga. Ma siiski arvan, et seekord on tegemist katsega inimesi lollitada ja lähipäevil teatatakse, et valitsus astub täiel rindel selle hinnatõusu vastu välja, piirates Eesti Energia omavoli. Võib-olla see ongi lavastus näidata head valitsust võitlemas pahade energeetikutega. Pealegi on valitsusel suured võimalused saavutada edu, sest energia hindade kehtestamine on tõepoolest nende käes.“

„Tegelikult ma arvan, et elektrihinna järjekordne tõstmine lükatakse vaid aprillikuusse edasi, kui valimised on läbi ja monopolid võivad ennast jälle vabamalt tunda. Aga loodetavasti ei ole siis enam see valitsus otsustajate hulgas!“ märkis Savisaar.

„Täpselt sama taktikat kasutati 2009. aastal, kus inimesi hirmutati suurte eelarve kärbetega, aga siis tuli hea valitsus ja suutis viie tunniga nendele kärbetele ei öelda, näidates end jälle rahva päästjana,“ tuletas meelde Keskerakonna esimees.

(See on Keskerakonna pressiteade 30. septembrist, mis sobivad ideaalselt tänasesse päeva, kus Ansip "vihastab" ja "võitleb" elektrihinnatõusu vastu)

Omanike Keskliidu raha kulub IRLi valimiskampaaniaks?

2010-10-02T14:27:00.000+03:00

IRL-i Tallinna linnavolikogu fraktsiooni esimees Urmas Mardi süüdistas teravalt ajalehte Pealinn keskerakondlikus propagandas. Kas süüdistuste eesmärk on viia tähelepanu kõrvale IRL-i poolselt riigi raha kasutamiselt poliitilises propagandas? IRL on juba korduvalt pidanud andma aru, kas kasutab Eesti Omanike Keskliidu raha partei hüvanguks. Eesti Omanike Keskliidu juhatuse enamuse moodustavad IRL-i liikmed, tuntumad neist Urmas Reinsalu, Ken-Marti Vaher ja Rein Kilk.

"Varemgi on olnud probleeme selgitamaks, kas IRL-i ja Omanike Keskliidu rahaasju ikka hoitakse eraldi," ütles Riigikogu liige Helle Kalda.

Kalda sõnul nõudisid juba siis nii Keskerakonna kui ka Rahvaliidu Riigikogu saadikud selgitusi majandusministeeriumi poolt rahastatava organisatsiooni tegevuse kohta, kuid Juhan Partsilt saadi vastuseks vasturünnak süüdistustega demagoogias ja propagandas.

"Teatavasti enne kohalikke valimisi avaldati Omanike Keskliidu kulul trükised, mis kutsusid üles hääletama Reinsalu ja Vaheri poolt," lisas Kalda.

"Riigi raha kasutamine poliitiliseks kampaaniaks on selgelt taunitav," lõpetas Kalda.

Kuna tänaseni on selgusetu riigi raha kasutamine, siis esitas Riigikogu Keskerakonna fraktsioon riigikontrolör Mihkel Oviirile arupärimine, et hinnataks, kas IRL-i liikmete valimiskampaania kulusid tasuti Omanike Keskliidu raha eest.

Varek: šokk omavalitsustele

2010-10-01T20:05:00.002+03:00

30. september 2010

Meedia üritab väevõimuga summutada teemat, et riik on omavalitsustelt üritanud järjekordselt raha varastada. Sel teisipäeval laekusid omavalitsustesse igakuised tulumaksutulud, mis olid 30-40% väiksemad arvestatust. Maksu- ja Tolliamet üritas protestijaid veenda, et viga pole tehtud ning summad peavadki nii väikesed olema. Tänu protestijatele leiti aga siiski viga üles ning omavalitsused saavad neile õigusega ette nähtud raha kätte.

"Väga hull lugu kui riik niiviisi omavalitsusi kiusab," ütles Riigikogu liige Toomas Varek. "On kohutav, et üritatakse omavalitsuste niigi kõhnaks tehtud rahakottidest veelgi rohkem kätte saada."

"Selge on see, et kui omavalitsustele raha ei anta, siis on valitsusel neid palju lihtsam oma kontrollile allutada," märkis Varek. "Lisaks tekib küsimus, kas ilma protestijateta oleks omavalitsused õigusega neile kuuluva raha üldse tagasi saanud?"

Ajalehtede esiküljed olid täidetud uudistega, mis ründasid Tallinna Linnavalitsust, nime all "lasteaia-šokk", kuid mingil põhjusel ei leidnud omavalitsuste-šokk praktiliselt kajastamist.

"Ilmselgelt on meediale antud käsk Tallinna ründamisega tähelepanu hajutada ja ebaõnnestunud omavalitsuste koorimisplaan korralikult kinni mätsida, äkki on kogu aeg midagi natuke võetud, nüüd jäädi lihtsalt vahele," lõpetas Varek.

Annus mõnitas konverentsil kapot ja prokuratuuri - Äriuudised - E24.ee

2010-10-01T13:05:00.003+03:00

Annus mõnitas konverentsil kapot ja prokuratuuri - Äriuudised - E24.ee

Minu lugupidamine Toomas Annusele. Sel mehel on selgroogu ja temas on sisu! Fakt on see, et riigi peaprokurör, kelleks täna on Norman Aas, on Ansipi valitsuse puudel. Ta teeb seda, mida valitsus tal käseb teha. Võime vaadelda olukorda ka niiviisi, et Eestis on riigi peaprokurör kui üks valitsuseliige, kelle ministeeriumiks on Prokuratuur.

Kui keegi jääb Ansipi valitsusele ette, siis olgu ta valmis selleks, et prokuratuur riigi peaprokuröri juhtimisel esitab talle varsti süüdistuse, isegi kui selleks tegelik alus või tegelik põhjendus puudub. Oluline on see, et sinu maine saab kahjustatud ja rahalised võimalused laostatud.

Peaprokurör Aas pidi kuuldavasti olema IRLlase Ken-Martti Vaheri hea sõber, mistõttu ei tasu meil loota, et mõni IRLlane lähimal ajal mõne suuremat sorti kuriteoga vahele jääks. Ma usun, et ma ei eksi, kui väidan, et IRLil ja tema liikmetel on nii KaPo kui ka Prokuratuuri poolt tagatud puutumatus.

KaPo on siinkohal vaid prokuratuuri käsutäitja. Muud midagi. Tõeline kurjus on Vabariigi Valitsus, mille keti otsas on lõrisev riigi peaprokurör Norman Aas! Tulenevalt minevikust, siis Ansipile ju meeldivad koerad ja neid inimeste peale ässitatada.

Mis oleks lahendus? Riigi peaprokuröri peaks ametisse panema Riigikogu ja seda mitte ainult koalitsiooni häältega, nagu tehti seda Norman Aasa puhul, vaid demokraatikul moel, milleks oleks Riigikogu 2/3 toetus riigi peaprokurörile. Siis leoks ka opositsiooni hääl.

Miks Vabariigi Valitsus varastab omavalitsuste raha?

2010-09-30T14:23:00.004+03:00

Miks Eesti meedia püüab summutada rahandusministeeriumi eksitust tulumaksu ülekandmisel omavalitsustele? Tänases Eesti Päevalehes on seda küll minimaalselt käsitletud, aga see on ka kõik. Ometigi oleks võinud samamoodi panna esilehele nagu tegi Postimees seda Tallinna linnaga, kirjutades, et linnavalitsus tekitas šoki lasteaedadele, nüüd oleks võinud kirjutada, et Ansipi valitsus tekitas šoki omavalitsustele, kes arvasid, et viimnepäev on saabunud ja üksikisiku tulumaksu neile on järjekordselt kärbitud.

Praegu peaks ajakirjandus kolm päeva kirjutama teemal, miks tegi Vabariigi Valitsus šoki omavalitustele ja kas see oli Ansipi valitsuse tahtlik tegevus. Muide, see ei ole esimest korda, kus riik varastab omavalitsuste raha, Narva volikogu esimees Mihhail Stalnuhhin on analoogilisest omavalitsuste raha vargusest kirjutanud ka ajalehes Pealinn.

Päevalehe lugu: http://www.epl.ee/artikkel/584461

Postimees räägib erapoolikus ja kallutatud pildikeeles

2010-09-28T13:46:00.002+03:00

Kui lugu ise on üldplaanis justkui erapooletu, üritab Postimees avaldada oma erapoolikut seisukohta lugejale läbi foto, mille ta loo kõrvale asetab, mis näitab selgelt Postimehe ebaobjektiivset uudisekajastust, mis on taaskord märk Postimehe ebaprofessionaalsusest ja kallutatusest. Postimehe võib vabalt ümber nimetada Reformimeheks. Keegi ei saaks arugi, et midagi muutunud oleks.

Küsimus on selles, et lugejale ja foto vaatajale jäetakse tahtlikult mulje, et Kendra on Edgar Savisaare kõrvasosistaja, justkui puuduks tal iseseisvus oma tegevuses, justkui ei saaks teda tõsiselt võtta. Raske uskuda, et Postimehel ei oleks mõnda erapooletumat fotot pr Kendrast.

E-Kooli öökull on plagiaat!

2010-09-18T12:18:00.000+03:00

Minu lapsepõlv möödus Soome televisiooni saatel. Sealt on pärit ka minu soome keel, mis on aja jookusl veelgi paremaks läinud. Minu lapsepõlves oli Soomes kolm telekanalid: YLE 1, YLE 2 ja MTV 3. Viimase telekanali logoks oli pikka aega öökull, mis on väga sarnane öökulliga, mida kasutab enda logona Eesti E-Kool. Kurb, sest ma lootsin E-Koolilt ikka rohkem loovust, mitte põhjanaabritelt mahavehkimise oskust!

Järjekordne näide Delfi "objektiivsusest" ja "erapoolikust" ajakirjandusest

2010-09-16T10:23:00.001+03:00

Esiteks, "Aga meil Helsingis on selline valimiskord, et linnavolikogus on sisuliselt võimatu ainuvõimu saavutada – juhul, kui üks erakond muidugi ei saa üle 50 protsendi häältest." Seega, vastupidiselt pandud pealkirjale ütleb Helsingi abilinnapea, et kui keegi saab rohkem kui 50% häältest, on ühe erakonna ainuvõim ka Helsingis võimalik. Delfile selline vastus muidugi ei sobi. Delfi paneb oma tõele mittevastava pealkirja. Keskerakond sai Tallinnas rohkem kui 50 protsenti ja sai ainuvõimu pealinnas, mis võib vabalt juhtuda ka Helsingis.

Teiseks, Delfi edastab Helsingi opositsiooniliselt (Soome Keskerakonna poliitiline konkurent) abilinnapeale suunatud ja kallutatud küsimusi, nagu näiteks: "Nii et kui Soome Keskerakond sooviks näiteks Soomes elavate venelaste häältega Helsingis monopoolset seisundit saavutada, siis see ei õnnestuks?". See küsimus on mõeldud ju Eesti publikule, sest soomlased ei saaks sellise küsimuse mõttest aru või näevad seda vaid teoreetilises plaanis, kuna venelaste protsent Soomes on Eesti 24 protsendiga võrreldes olematu. Teisisõnu, Soomes on väga vähe venelasi võrreldes Eestiga.

Tallinna töömessid rikuvad Toompea valitsuse mainet

2010-09-16T00:47:00.000+03:00

London. Pikk ja looklev järjekord, mis ulatub lausa silmapiiri taha. Need umbes 10 000 inimest on siin seisnud rivis juba mitu tundi. Huvitav, kas Wimbledoni staadionil mängitakse maha taas üks kõva jalgpallimatš või annab Londonis kontserdi mõni maailmakuulus superstaar? Ei kumbagi. Tegemist on järjekordse Londoni linnavalitsuse poolt korraldatud töömessiga. Inglismaal korraldatakse neid pidevalt ja keegi ei räägi palaganist, vaid sellest, et töötusega on vaja tõsisemalt tegeleda.

Siiski on Eestis inimesi, kes sellistesse vajalikesse ettevõtmistesse negatiivselt suhtuvad. On hämmastav, et mõne inimese mõttemaailm niivõrd piiratud võib olla, et ta töötutele töövahendamisüritust palaganiks julgeb nimetada. On häbiväärne ja alatu iroonilise alatooniga arutleda selle üle, kui palju ikka keegi tööbörsil või -messil tööd sai, sest kui kasvõi 10 inimest leidsid omale töökoha, võime öelda, et enam kui 10 inimest oleme suutnud taaskord päästa, sest nende 10 inimeste taga on ju ka veel perekonnad.

Tundub, et noororav Holsmer elab justkui mullis, ega taju Eesti tänast reaalsust. Täpselt, nagu tema peaminister Ansip, kes võiks samuti mõnel töömessil osaleda, et näha, mis tegelikult meie kodumaal sünnib ja millega tema valitsus oma tegevusetusega on hakkama saanud.

Samas, Holsmeril, kes istub Eesti rikkaima riigiettevõtte ASi Tallinna Sadam nõukogus ja saab seal mitte midagi tehes tuhandeid kroone kuus on ju mugav kritiseerida pealinna jõupingutusi töötuse leevendamisel, kuna teda tööpuudus ei puuduta.

Valitsus kardab Tallinna tööbörse ja -messe

Tallinn on paraku ainus jõud Eestimaal, kes peale sõnade ka tegudega tööpuuduse vähendamisel midagi ette võtab. Fakt, et just Tallinn selliseid töötuse leevendamisüritusi korraldab, on kivi valitsuse kapsaaeda, kuna just vabariigi valitsus, mitte pealinn, peaks neid korraldama. Tallinn teeb Toompea valitsusele puust ette ja värvib ka veel punaseks, näitamaks, millega Töötukassa peaks tegelema. Millegipärast ei võeta õppust. Muidugi võib oma osa olla siin selles, et sügis ja talv on varsti saabumas ning taaskord on mõne miljoni eest tarvis uusi helkureid tellida. Ei tea, kas seekord paneb Töötukassa igale helkurile peale teksti: „Märka töötut!“? Usun, et pigem mitte, sest selline reaalsus hirmutaks ära vabariigi peaministri. Võimalik, et Töötukassas hautakse seekord aga hoopis kavalamaid töötutele mõeldud raha kõrvale kantimise lahendusi.

Ansipi lemmikmäng – „Töötuid pole!“

Eestis on registreerituid ja registreerimata töötuid kokku ca 200 000 ja välismaale on küüditatud umbes 130 000 inimest. Vaadeldes valitsuse lähenemist töötuse probleemile, võib selle kokku võtta ühe lausega: pole töötut, pole probleemi. Vabariigi valitsus mängib töötutega sadistlikku pimesikku. Mängu nimeks on „Töötuid pole“. Esiteks pole töötuid, kui nad on Eestist välja saadetud võõrsile tööd otsima ja teiseks, kui nad on tööturegistrist maha arvatud ja lõpuks heitunud.

Ka ettevõtjad loovad Tallinna abiga uusi töökohti

Töömessid ja -börsid on vaid üheks osaks pealinna võitlusest töötusega. On olemas ka Tallinna Abipakett, mille raames on ettevõtjatel võimalus linna toel luua uusi töökohti. Nii on teinud ka tuntud suurärimees Oleg Gross, kelle sõnul tekivad uued kauplused edaspidigi eelkõige Tallinnasse. „Tuleb tunnistada ja ma ei häbene seda öelda, et väga palju toetatakse töötut ja vähe töökohtade loojat. Tallinn on ikka õla alla pannud ja see on meile kasulik ja kasulik ka neile inimestele, kes tööle saavad. See kallutab uute töökohtade loomist just Tallinna kasuks,“ rääkis Gross (Äripäev, 17.08.2010).

Loe ka Delfist.

Oravast Rae vallavanema võsuke käis poes viinavargil

2010-09-03T17:00:00.000+03:00

„Kurat, viina tahaks! Nii tahaks viina! Raisk, isa taskuraha on ka kõik maha joodud juba. Mida teha? Lähen toon poest juurde. Võtan tasuta. Jah, varastan. Mind ei huvita, sest mina olen Rae vallavanema poeg. On selge?! Teen, mida tahan!”. Nii võis mõelda reformierakondlasest Rae vallavanema Veigo Gutmanni poeg Eric Gutmann, kui ta asus teele poest alkoholi varastama. Seda olevat ta teinud Jüri aleviku Konsumi poes 9ndal augustil, 10ndal saadi ta aga lõpuks kätte. Millegipärast politsei vaikib ja keeldub teavet jagamast.

Samas vallavanema poegade jaoks ei olevat see esimene kriminogeenne „saavutus”. Rae valla foorumis kirjutatakse järgmist: „No oleme ausad, see ei ole esimene kord, sest vallavanema pojad on ennegi Konsumist varastanud. Need pojad ongi Jüri suuremad pätid ja ega isagi oma korralikusega hiilga!”. Teine vallaelanik küsib: „Kas see on sama mehehakatis, kes vallalt 30 tuhhi spordiraha sai? Tulemusi pole ja nüüd raha ka otsas?”. Kui juba lapsele on sisendatud, et ta võib teha, mida tahab ja puudub karistatuse tunne, siis ega midagi head sellest ei tule. Teatavasti – vargaks ei sünnita üleöö.

„Keri p...i, õpetaja!”

Jüri gümnaasiumis olevat leidnud aset järgmine situatsioon. Üks õpetaja oli kuuldavasti avastanud Rae vallavanema poja suitsetamas ning kutsus poissi korrale, millele tuli kiirelt vastus: „Keri p...i!”. Kui järgmisel päeval kutsuti vallavanem Gutmann kooli, olevat too oma poja käitumise peale irvitanud: „Kas sa siis aru ei saanud, kuhu mu poeg sind saatis?”. Kui keegi arvab, et sellise suhtumisega kaugele ei jõua, siis elu tõestab vastupidiselt, et jõuab küll – lausa vallavanemaks.

Varastest pojad – kas reformierakondlaste traditsioon?

Reformierakondlasest praeguse rahandusministri ja kunagise rahvasaadiku Jürgen Ligi teismeline poeg tabati mõned aastad tagasi Stockmanni kaubamaja noorteosakonnas 3263 krooni eest rõivaid varastamast. Päev hiljem otsustas isa poja kuriteo pärast riigikoguliikme kohalt tagasi astuda.

„Raske oli selle koorma ja saladusega käia,” kommenteeris Ligi oma lahkumist tollal. Kui keegi arvab, et tegemist oli millegi ülla, suuremeelsega ja riigimehelikuga, siis ta eksib. Need olid kalkuleeritud demagoogilised sõnad ja võlts kahetsus, kuna tegelikult olid paari kuu pärast ees ootamas järjekordsed Riigikogu valimised, mistõttu oli tarvis teema kiiresti maha võtta. Valijal on teatavasti haugi mälu. Mõni kuu sinna ja tänna ning kõik on juba unustatud. Aus mees oleks Ligi olnud siis, kui ta ei oleks 2003. aasta Riigikogu valimistel kandideerinud.

Kui Gutmann oleks aus mees, järgiks ta Ligi eeskuju...

...ja astuks Rae vallavanema kohalt vabandades tagasi. Seda, mis "mees" Veigo Gutmann on, näitas ta juba selle aasta jaanuaris oma koalitsioonipartnerit reetes. Oleks väga naiivne muidugi loota, et ta pärast selliseid suure vaevaga läbi viidud poliitilisi mahhinatsioone, vallavanema koha haaramiseks, oma uuest positsioonist loobuks.

Gutmann tagasi ei astu, kuna tema pole mees, kes näeb ennast Riigikogus, vaid tema on oma elu tähetunni praeguses unistuste ametis juba saavutanud.

Rae endine vallavanem Raivo Uukkivi kirjutab Raekodaniku foorumis väga tabavalt selle juhtumi kohta: „Vanades demokraatiates piisaks tagasiastumiseks vähemastki, nt vallavanema omanduses oleva firma vallaobjektidel töötamisest. Uutes demokraatlikes maades ilmselt sellist poliitilist kultuuri pole veel juurdunud. Selleks läheb aega.”

Kui isa Veigo Gutmann, kes peaks olema kõigile teistele vallaelanikele heaks eeskujuks, ei saa hakkama oma perekonna ohjamisega, siis kuidas saab eeldada, et ta tuleb ühe Eesti suurima ja jõuakama valla juhtimisega toime. Õnneks on Rae vald tänu eelmise vallavanema keskerakondlase Raivo Uukkivi tublile tööle rahaliselt suurepärases seisus ja laenukoormus pea et olematu. On, mida mõnel oraval kihva keerata.

Michael Jackson oli keskerakondlane!

2010-08-29T14:04:00.039+03:00

Michael Jackson oli maailmaparandaja. Ta hoolis inimestest, loodusest ja kõigest sellest, mis teda ümbritses. Ta tundis kaasa kannatajatele. Michael, kes osales aktiivselt mitmetest heategevuslikes projektides, mis puudutasid ühiskonda tervikuna, oli mures kõige tavalisemate asjade pärast siin maailmas. Ta oli ise siiras ja ootas ka teistelt siirust.

Minu jaoks on Michaeli juures kõige olulisem tema hoolivus ja mure tavainimeste pärast. Kui vaadelda tema tegevust ja seda sõnumit, mida kandis ka tema looming, siis võime suure kindlusega öelda, et tegemist oli liberaal-sotsiaalset maailmavaadet pooldava inimesega. Eesti on olemas vaid üks sellise maailmavaatega erakond. Jah, see on minu Eesti Keskerakond.

Muidugi annan ma endale aru, et ega Michaelil siis Keskerakonna parteipiletit taskus olnud. Tegemist on ikka hingelise ja mõttelise keskerakondlusega. Pean silmas neid väärtusi ja hoiakuid, millele just Eesti Keskerakond on läbi oma tegevuse siiralt truuks jäänud. Muide, Michael Jackson tuleb ühiskonnast, kus on nii astmeline tulumaks kui ka astmeline müügimaks. USA astmelise müügimaksu teemal olen sõna võtnud ka Õhtulehe veergudel.

Eesti Keskerakond on Eesti parandaja. Meie kodumaa on katki. Ta on haigeks tehtud röövkapitalistliku suhtumise poolt, mida viljeleb Reformierakond koos Isamaa ja Res Publica Liiduga (IRL). Kui Tallinnas on tänu Keskerakonna juhtimisele elu väga hea, siis mujal Eestis, eriti maapiirkondades, on elu kohati lausa väljakannatamatuks tehtud. Inimesed on kaotamas usu Eestisse, usu helgemasse tulevikku. Kuid lootus siiski on olemas. See on järgmise aasta Riigikogu valimised, mis leiavad aset 6. märtsil. Siis on eesti rahval hea võimalus maha raputada see Reformierakonna ja IRLi ike, mis on tühjaks imenud eesti inimeste rahakotid, ära võtnud nende eluasemed ja töökohad, pannud nad rasketesse võlgadesse. Valides Keskerakonna, teeb eesti rahvas ainuõige otsuse, mis lõpetab Eesti riigi pideva mahamüümise ja eesti rahva uus-pärisorjastamise. Keskerakond - see on vabadus, see on õitsev Eesti ka järgnevatele sugupõlvedele!

Miks rohelised autovaba Kalamaja eest ei võitle?

2010-08-20T11:16:00.000+03:00

Juhtusin Delfis lugema 20. juulil ilmunud arvamuslugu, kus Erakonna Eestimaa Rohelised volikogu esimees ja MTÜ Eesti Pakendiringlus teenindusjuht Andres Siplane, kes peaks olema üks tulihingeline rohelise mõtteviisi eest võitleja ja selle igakülgne propageerija, ründab linnavalitsuse autode vähendamise plaani miljööväärtuslikus Kalamajas.

Mõistan, et IRLi ja Reformierakonna liikmed on seoses Kalamaja parkimisega aktiviseerunud, kuna nad haistsid, et vastandudes linnavõimu ja mitte-autoomanikest elanikega on neil võimalus Kalamaja rahva arvelt poliitilist kasu lõigata. Nüüd on nende sekka astunud ka Toompea võimuliidu mitteametlik koalitsioonipartner Eestimaa Rohelised.

Muide, paljud neist aktivistidest ei ole üldse Kalamaja elanikud, nagu ka eelpool mainitud kirjutise autor Siplane, kes on tegelikult hoopis Pärnumaa poiss. Kalamaja sõnaõigusega elanikuks saadakse reaalselt alles siis, kui end sinna elanikuks registreeritakse.

Siinkohal hakkab silma veel üks huvitav tendents. Nimelt, olles valitsuses hakkasid sotsid minetama oma sotsiaaldemokraatlikku nägu, sest neist oli kujunemas Reformierakonna filiaal. Rohelised on minemas sama teed. Vahe on selles, et kui sotsiaaldemokraadid sisemuses teadsid, kes nad on, siis rohelised ei ole sellest siiamaani aru saanud. Kalamaja autostumise eest võitlejate sekka astudes, teenides sellega arusaadavalt poliitilisi punkte oma mitteametlike koalitsioonipartnerite silmis, näitasid rohelised, et on valmis end ja oma maailmavaadet iga kell maha müüma. Neil oli võimalus, viidates oma tõekspidamistele ja väärtushinnangutele, seekord parempoolsete mängu seekord mitte kaasa teha.

Järgides ülejäänud maailma roheliste traditsioone, peaksid nad mööda kesklinna plakatitega ringi käima ja usinalt allkirju koguma selleks, et muuta linnasüda üldse autovabaks ja seega keskkonnasõbralikumaks, nagu see on paljudes Euroopa linnades. Toon näiteks Hollandis Groeningeni või siis Rootsis Stockholmi ja Austrias Viini, kus autod ei ole kesklinna üldse oodatudki. Londoni kesklinna sõites tuleb maksta ca 200 krooni ummikumaksu. Seega, üldine suund maailma linnades on autovastasuse, mitte autosõbralikkuse poole.

Linnavalitsus peab olema linnakodanike teenistuses ja võib olla ka kompromissi vahendaja, millest kirjutab ka abilinnapea Taavi Aas oma blogis: „Tallinna Linnavalitsus võitleb kõikide tallinlaste huvide eest, sealhulgas jalakäijate ja tavaliiklejate õiguste eest. Antud kohas olukorda analüüsides on avalik võim, mis ongi selleks ellu kutsutud, et leida tasakaal erinevate osapoolte vahel, jõudnud järeldusele, et lahendades Kalamaja transpordiprobleeme ainult autoomaniku seisukohast, jäävad jalakäijad ja ratturid automaatselt kaotajateks. Sellist hinda ei saa me lubada, mistõttu oleme välja töötanud kava autode arvu piiramiseks ehk tasulise parkimise.“

Rääkides korraldatud kohtumistest, siis ei ole siiamaani selge, kas nendest võtsid osa tõelised Kalamaja elanikud või lihtsalt kohale meelitatud inimesed. Ka see küsitlus, mis Kalamajas läbi viidi, on ebausaldusväärne, sest linnavalitsusele ei ole küsitluse korraldajad ikka veel suutnud esitada andmeid, mis tõestaksid, et tõepoolest küsitleti Kalamaja elanikke. Teame aga seda, et igast küsitlusest ja kogunemisest kumab läbi IRL ja Reformierakonna vari.

On kurb vaadata, kuidas möödasõitvad autod pritsivad sogast vett Kalamaja miljööväärtuslikele majadele. Kolmandat põlve tallinlasena hindan väga Kalamaja miljööd. Vesi ei pritsi ajalooliste hoonete seintele mitte vaid sellepärast, et tänavates on augud, nagu neid võib leida kõikides Eestimaa linnades, vaid rohkem ikka seetõttu, et autode arv on viimastel aastatel pealinnas plahvatuslikult kasvanud. Teadagi ei paranda autosid täis tänavad Kalamaja miljööd mitte mingil määral. Pigem vastupidi.

Linnavalitsuse motivatsioon ei ole kuidagi parkimisrahadega seotud, sest parkimistulu sealt oleks linna parkimisest saadava kogutuluga võrreldes marginaalne. Tasu parkimise eest paneb mõtlema aga selle autoomaniku, kes Kalamajas võib-olla nii väga parkima ei peakski.

Kalamaja parkimise puhul ei ole küsimus selles, et kellel on võim ja kellel on õigus. Vaja on leida see kriitiline ühisosa. Fakt on ka see, et Tallinna linnavalitsus on oma elanike jaoks kordades rohkem kui seda on kodanikud Toompea võimukoalitsiooni jaoks, mille justkui nähtamatu liikmena figureerib ka Erakond Eestimaa Rohelised.

Loe lugu ka Delfis ja Õhtulehes.

Rättel – kas järjekordne Reformierakonna tankist?

2010-08-11T19:59:00.001+03:00

Olen juba mõnda aega jälginud Lääne-Viru maavalitsuses lahvatanud vallandamisskandaali. Hiljuti ilmus ühe asjaosalise, Urho Rätteli, nime all avaldatud üliemotsionaalne, lahmiv ja musta valgeks pesta üritav kirjutis, mis tekitas minus mõningaid küsimusi ja tähelepanekuid.

Pean tunnistama, et nii tahumatut Reformierakonna büroos valminud kirjatükki pole ma juba ammu saanud lugeda. Samas, eks oli neil ka kaks kuud aega seda meisterdada ja kogu oma olemasolev vähene vaimujõud tööle panna. Maavanema nimi oli kaalul. Juulikuu eelviimasel päeval otsustatigi anda ligi 9400 tähemärgiline kogupauk. Taaskord saadi pihta. Paraku iseendale.

Mis seal’s ikka. Minu soovitus on, et jätke see teema, sest nüüd seadsite maavanema veelgi rumalamasse olukorda kui ta oli seda enne Rätteli viimast arvamuslugu.

Ma ei taha uskuda, et Peterburi Eesti Ettevõtjate Klubi juht on seda sorti mees, kes kirjutaks iseenda vastase loo, kus ta süüdistab Väike-Maarja keskerakondlasest noorpoliitikut Siret Kotkat asjades, mille vastu ta oma loos ise selgelt eksib ja seejärel asub energiliselt teda päevapealt vallandanud ja riigivastases tegevuses süüdistanud endist ülemust ülivõrretes taevani kiitma, andes lugejale märku, et kiidetu tuleks kevadel kindlasti ka veel Riigikokku valida.

Pronksiöö-supi keetis Ansip

Rättel võtab rteemaks pronksiöö. Ta mainib Narva linnapead, kes olevat pronksiööl inimesi korrale kutsunud. Ta küll ei mäletavat, kes ja mis erakonnast oli too linnapea. Tuletagem talle seda meelde, et juba aastast 1999 Eesti Keskerakonda kuuluvat ja aastast 2002 Narva linna juhtivat Tarmo Tammistet.

Nüüd, Rättelile ei meenuvat, et pronksiööl oleks Tallinna linnapea tänavatel olnud. Kas peaminister oli? Mitte kellelgi millegipärast ei tule meelde. Isegi kui reformierakondlasest peaminister oleks noil öödel olnud tänavatel vastutust võtmas oma tegude eest, ei oleks pidanud Tallinna linnapea Edgar Savisaar ikkagi seal olema, sest kujundlikult võttes oli see ju peaminister Ansip, kes pronksmehega mööda südaöist pealinna ringi jooksis, venelaste kari taga. Miks peaks siis Savisaar minema sellist peaministrit kaitsma. Ise Ansip selle supi endale ju keetis. Kahjuks tegelikult mitte ainult iseeendale, vaid tervele eesti rahvale ja riigile.

Keskerakond lõpetab Reformierakonna maaelu hävitustalgud

Pealegi, peaministri meelistegevuseks on Keskerakonna ja Edgar Savisaare mahategemine ning mudaga loopimine. See on äärmiselt kahetsusväärne, arvestades olukorda, kus tänu Ansipi valitsuse saamatusele ja oskamatusele riiki ja majandust juhtida on 150 000 Eestimaa inimest küüditatud välismaale majanduspõgenikeks ja 150 000 jäetud ilma tööst. Neilt inimestelt on röövitud võimalus anda oma panus kodumaa arengusse ja saada selle eest ka väärilist tasu.

Rääkides tööle hakkamisest, tegutsemisest, otsuste vastuvõtmisest, siis eesti rahvas ootab juba ammu, et praegune valitsus midagi ette võtaks. Keskerakond tahab tulla võimule, et see korralagedus Eesti Vabariigis lõpetada. Kindlasti lõpetab Keskerakond Reformierakonna ja IRLi valitsuse hävitustalgud maaelu väljasuretamiseks. Ka inimene maal peab saama inimväärselt elada.

Rätteli pikaleveninud „näpuviga”

Tsiteerin Eesti Päevalehte: „Muu hulgas ka sõna- ja arvamusvabaduse järele valvava õiguskantsleri tegevuse avalik kritiseerimine tähendas ametnikule ametist vabastamist.”

„...Eesti Päevalehes kirjutas /.../ Lääne-Viru maavanema Einar Vallbaumi nõunik Urho Rättel arvamusartikli, milles kritiseeris õiguskantsler Indrek Tederi sõdimist Narva piiripunktis eelisjärjekorras viibivatelt autodelt tasu võtmise vastu.”

„Rätteli artikkel ärritas nii Vallbaumi kui ka õiguskantsleri bürood ning asi päädis sellega, et mees vallandati Lääne-Viru maavalitsusest päevapealt. „Vallandasin Rätteli selle pärast, et riigiteenistuses töötav inimene ei saa riigivastast artiklit kirjutada.”

Mida saime teada? Eesti avalikkuse ja ajakirjanduse jaoks oli Urho Rättel nõunik ja ametnik. Lääne-Viru maavanema jaoks lausa riigireeturist ametnik. Oma skandaali põhjustanud arvamusloo allkirjastas Rättel ka kui nõunik. Nüüd, tervelt kaks kuud hiljem, tuleb Rättel välja vabandusega, et tegemist oli näpuveaga. Isegi, kui see oli nii, on alatu, ebaeetiline ja pealgi eba-džentelmenlik hiljem teisi iseenda hooletuses ja hoolimatuses süüdistada, siinkohal Siret Kotkat. Miks ei lasknud Rättel oma „näpuviga” koheselt parandada, saates toimetajale sellekohase e-maili?

Rättel jättis maavanemast veelgi rumalama mulje

Kõik on nõus sellega, et Lääne-Viru maavanema otsus oma nõunik tõe rääkimise pärast vallandada oli rumal. Ma keeldun uskumast, et Rätteli loo mõte seisnes Lääne-Viru maavanemast veelgi rumalama mulje jätmises. Paraku nii aga juhtus.

Maavanema endine nõunik püüab hirmsal moel oma endist ülemust kaitsta ja kiita. Aga just selle nõuniku-ametniku-nõustaja-nõuandja-teemaga räägib ta maavanemale vastu. Vallbaum ütleb ju ise otse välja, et ta vallandas oma nõuniku seetõttu, et riigiteenistuses töötav inimene ei saa riigivastast artiklit kirjutada. Rättel väidab aga, et ta ei olnud nõunik ega ka ametnik. Ma küsin, kes siin nüüd loll on? Oletame, et Rättel ei olnudki ametnik, ega ka nõunik, siis tuleb välja, et maavanem ei kontrolli maavalitsuses olukorda, kuna ta ei tea isegi seda, kellega ta koos töötab. Kas tema alluv on riigiteenistuses või mitte.

Mida Rättel maavanema ülistamise eest sai?

Kus oli Rättel maavanemat kiitmas siis, kui too ta päevapealt lahti lasi? Kuskilt ei olnud kuulda ülistavat Rättelit, kes hõiskaks, et maavanem on ikka väga tubli mees, austan teda meeletult ja annan talle valimistel oma hääle jne.

Jällegi ei taha ma uskuda, et just Väike-Maarja vallavolikogu liikme Siret Kotka arvamusavaldus süütas äkitselt Rätteli südames sügava sümpaatialeegi Lääne-Viru maavanema vastu.

Ärgem unustagem, et Vallbaum sai vastu päid ja jalgu nii Eesti kirjutavas meedias, televisioonis kui ka raadios ja nii et vähe polnud. Kuku raadio saates Keskpäevatund irvitati Rätteli lemmiku üle suurima mõnuga.

Urho Rättel on argpüks. Nimelt, ta ei julge vastu hakata nendele kümnetele ajakirjanikele ja teistele arvamuse avaldajatele, kes raevukalt kritiseerisid Lääne-Viru maavanema käitumist. Kas tõesti tegi väikese Sireti nõelatorge rohkem haiget kui terve Eesti meedia noahoop maavanemale otse makku? Naljakas reaktsioon, arvestades, et torgiti maavanemat, mitte tema endist nõunikku.

Tallinna Ülikooli professor Linnar Priimägi utsitab alati oma tudengeid küsima, et miks keegi midagi ütleb. Urho, miks sa lasid selle viimase arvamusloo oma nime alt avaldada? Mida sa selle maavanema kiidulaulu eest temalt või siis Reformierakonnalt said? Või ähvardati sind veel millestki ilma jätta?

Rätteli põhimõttelage kriitika ei pakkunud lahendust

Rätteli kirjutab, et kriitikaga peab kaasnema lahendus. Ainuke „lahendus”, mis tema Siret Kotkat mustav ja Lääne-Viru maavanemat ülistav arvamuslugu pakub, on valida saamatu maavanem kevadel Riigikokku.

Rättel ei taha mõista, et Siret Kotka artikli eesmärk on sõnavabadus. Süüdistada kedagi riigireetmises ja seejärel selle süüdistuse alusel vallandada, kuna keegi julges oma arvamust avaldada, see on räige sõnavabaduse rikkumine, mida tõid välja erineval moel paljud teisedki. Kotka andis oma vaatenurga.

Kotka hoiatas. See oligi peamine mõte tema loos. Vaikiv ajastu tuli 1930ndate lõpu poole... vaikselt. Polnud neid, kes oleks piisavalt kõval häälel hoiatanud. Pealegi on Reformierakonda kritiseerivat tegevust reformierakondlased hakanud riigivastasuseks nimetama. See tuleneb aga sellest, et Reformierakond on liiga kauaks Eestis võimule jäänud, mistõttu on ta ennast riigivõimuga samastama hakanud.

Kuna Rättel on võtnud endale pähe, et iga kriitika peab pakkuma lahenduse, siis pakun ka mina Rättelile lahenduse. Urho, artikli kirjutamine eeldab teadmisi, kodutööd ja mõistete tundmist ning kui sul teadmisi ei ole, kodutööd ei ole viitsinud teha ja mõisteid ei tunne, siis palun ära hakka fantaseerima, see lõppeb lahmimise ja nii enda kui oma iidoli lollikstegemisega, mistõttu artikli kirjutamine ei ole sinu puhul toimiv lahendus.

Huvitav, kas Urho Rättel räägiks teistsugust juttu, kui probleem idapiiril ei oleks lahenenud? Kas ta vaikiks endiselt? Seda ei saa me kahjuks või õnneks enam kunagi teada.

Loe Virumaa Teatajast

Eesti moonutatud ja paremkreenis meediast...

2010-08-11T19:49:00.003+03:00

Jälgin igapäevaselt nii Delfit kui Postimeest. Mul pole kahtlustki, et Eesti meedia on paremale poole kaldu. Toon hiljutise näite. Nii Postimees kui Delfi hoidsid üleval (eriti veel Delfi) täiesti mõttetut uudist sellest, kuidas peaminister oli mõned päevad giidiks majas, kus ta töötab. Delfi hoidis seda tühist uudist üleval mitu päeva järjest. Oli näha, kuidas lugejaid jättis see uudis täiesti külmaks. Kommentaare tuli vaid mõnikümmend, mida on tegelikult üllatavalt palju arvestades, et seda lugu vägisi nii kaua üleval hoiti.

Täna tuli uudis selle kohta, et keskerakondlik Tallinna Linnavalitsus otsustas annetada orkaanist laostatud Väike-Maarjale 100 000 krooni. Hambad risti toodi see uudis ära, ent sellist tähelepanu Postimees ega Delfi sellele ei omistanud. Delfi riputas selle väikselt ülesse ja ka Postimees ei raatsinud sellele palju ruumi eraldada. Peaminister majajuhina on ju kordades olulisem uudis eesti rahva jaoks, olgugi et see kedagi ei huvita, nagu näitasid ka loole antud kommentaaride arv. Mida oligi oodata paremkreenis Eesti ajakirjanduselt.

Lauristin peab Savisaart Jeesuseks

2010-07-18T15:18:00.002+03:00

Jeesus Kristus, Jumala Poeg, meie Päästja ja Õnnistegija, on Piibli Uue Testamendi Matteuse (12:30) ja Luuka (11:23) evangeeliumites tähendanud järgmist: „See, kes ei ole minuga, on minu vastu...”. Sama mõtet kannab meie Issanda sõnum ka Markuse (9:40) evangeeliumis: „...see, kes ei ole meie vastu, on meie poolt...”.

Lauristin: Jeesus oli bolševik!

Oma raamatus „Punane ja sinine“ hurjutab Marju Lauristin, et Edgar Savisaar pidavat mõtlema stiilis „kas teie või meie, ehk siis kui te pole meie poolt, siis olete meie vastu”. Seda peab professor Lauristin bolševistlikku tüüpi mõtlemiseks. Lauristini parteikaaslane Andres Tarand on samuti öelnud, et Keskerakonna esimehes Edgar Savisaares väljendub üsna selgelt Lenini ideoloogia, mille kohaselt on see, kes pole tema sõber, tema vaenlane.

Huvitav, kas nii Tarand kui ka Lauristin unustasid kogemata ära, et sama lausega saab siduda ka Jeesust ja kristlikku maailma? Sama põhimõtet rakendab tegelikult terve maailm. Kui printsiibis „kas teie või meie” väljendub kuidagi Lenini ideoloogia või bolševism, siis oli Jeesus bolševik, nagu ka kõik kristlased. Võib-olla tahavad Lauristin ja Tarand öelda, et Savisaar on Jeesus, sest temas väljendub Lenini ehk Jeesuse ideoloogia? Selles pole ka midagi imelikku, sest pühaks meheks on Savisaart pidanud ka riigikogu liige Heimar Lenk.

Tarand: George W. Bushis väljendub Lenini ideoloogia!

Andrus Ansipi, Mart Laari ja teiste parempoolsete suur sõber Georg W. Bush on sama moodi öelnud: „Kas sa oled meiega, või oled terroristidega.”. Sama mõte, vaid kontekst erinev. Tarandi loogikast lähtudes väljendub ka George W. Bushi sõnades Lenini ideoloogia!

George Orwell kirjutas 1942. aastal essees „Patsifism ja sõda”: „Kui sa takistad ühe poole sõjalisi jõupingutusi, siis automaatselt aitad sa teist poolt. Täpselt nagu ei ole mingit tegelikku võimalust jääda sellisest sõjast väljapoole, nagu see praegu meil käimas on. Faktiliselt „Kes ei ole minuga on minu vastu”. Idee sellest, et sa jääd kuidagi kõrvale või kõrgemale võitlusest, samal ajal elades toidust, mida briti meremehed on oma eludega riskides sulle toonud, on kodanlik illusioon, mis on kasvatatud rahus ja turvalisuses.”

Lähtudes Lauristinist ja Tarandist, saab öelda, et nende arvates olid nii Jeesus, George W. Bush kui ka George Orwell tõsised bolševikud.

Savisaare monumendiks on Eesti vabadus

Lauristin kirjutab: "Ta (Savisaar) ei pea lugu parlamendidemokraatiast ja kasutab nõukogulikke meetodeid meediaga suhtlemisel."

Selliste sildistamistega tuleks olla ettevaatlik. Esiteks, ei oska välja tuua ühtegi korda, millal Savisaar oleks esinduskogude valimiste tulemusi või õigusjärgsust kahtluse alla seadnud. Euroopa Parlamendi valimiste ajast mäletan aga seda, et loetamatuid sedeleid loeti loetuiks ja loetavaid sedeleid loetamatuteks. See on ebademokraatlik käitumine vabariigi valimiskomisjoni poolt, aga Keskerakond ei andnud järele enne, kui õiglus ja demokraatia sai taas jalule seatud.

Teiseks, Lauristin peaks mäletama, et nõukogude ajal oli meedia allutatud kommunistlikule parteile. Vastuolud partei ka meedia vahel summutati tavaliselt ammu enne trükikotta, telesse või raadiosse jõudmist. Meedia oli partei ja partei oli meedia. Savisaar ja meedia on juba 20 aastat nugade peal, nii et mis nõukogudeaegsest harmooniast me siin rääkida üldse saame?

Rääkides Lauristini välja käidud ratsamonumendi ideest, siis Edgar Savisaar ei vaja mingit ratsamonumenti. Kindlasti on see Marju Lauristinile suur üllatus, aga monument, kui selline, on Savisaarel juba ammu olemas – Eesti vabadus. See püstitati 20. augustil 1991, kui Eesti taaskord iseseisvaks kuulutati. Edgar Savisaar jääb Lauristini spekulatsioonidest hoolimata Eesti ajalukku kui mees, kes taastas Eesti Vabariigi.

Loe ka Delfist.

Tööpuudus lõhub Eesti peresid - DELFI

2010-07-18T15:11:00.002+03:00

T�puudus l�hub Eesti peresid - DELFI

Reformierakonnale see sobib! Ei mäletagi täpselt, kes see neist oli, kas Paet, Ligi või Ansip või kõik korraga vahelduva eduga kinnitasid, et see ongi hea, et eesti rahvas välismaal tööl käib. Nüüd on siis Ansipi valitsuse lühinägelikkus ennast kurjasti kätte maksnud. Eesti meenutab justkui mõnda kolmanda maailma riiki, mille elanikud ja tegelikult ka riik välismaal elavate ja töötavate hõimuvellede rahasaadetistest elavad (a la Mehhiko, Maroko või Costa Rica, etc.).

Vjatšeslav Leedo rajab 5000-pealist lihakarja - Eesti uudised - Postimees.ee

2010-07-17T14:33:00.002+03:00

Vjatšeslav Leedo rajab 5000-pealist lihakarja - Eesti uudised - Postimees.ee

Igatpidi hea uudis arvestades olukorda, kus Eesti toiduainetööstus on võõrkapitali kätes ja kus välismaist (nt Soome sealiha, nt Rakvere, Atria, jt) toorainet eelistatakse kodumaisele.

Pihli jätkamine rikuks Ansipi öörahu

2010-06-27T12:38:00.001+03:00

Parempoolsete põline suuvooder Vallo Toomet esitab 11. juunil EPLis oma nime all ilmunud analüüsis suurema osa Ansipi valitsuse tagatubades välja töötatud argumentatsioonist, millega üritatakse sotsid taas parempoolsete puudliks teha, Keskerakonnaga koalitsioonist välja nihutada ja sellega polsterdada parempoolsete võimule jäämise võimalusi neid 2011. märtsis paratamatult tabava valimiskaotuseks. Selleks ründabki Toomet oma valijate ja erakonna strateegiliste huvide eest iseseisvalt toimetama hakanud erakonna tugevaimat lüli, kelleks on kahtlemata Jüri Pihl.

Tuleb aga tunnistada, et Toometi toodud argumendid on ebasuviselt lahjad. Mida maksab näiteks Toometi väide, et Pihli ametikoht Keskerakonna esimehe alluvana viib liidu moodustamisele Keskerakonnaga ning ei luba sotside parteil välja tulla uue imagoga? Mart Laar, Juhan Parts ja Jaak Aaviksoo IRLi eesotsas on ju samuti Reformierakonna alluvad – kas see takistab IRLil siis oma imagoga välja tulemast? Valitsuses toimuvat käärimist ajakirjanduses jälgides (äsjane monopolide soodustamise seadus jne) ei saa küll öelda, et IRLi poliitiline profiil oleks Reformierakonna varju jäänud.

Või kui Jüri Pihl oli Ansipi valitsuse siseminister – kas ta siis ei olnud teise erakonna esimehe alluv? Siis ei olnud kusagil ühtki Toometit, kes oleks selles näinud umbseina sotside arengule.

Muidugi on õige, et poliitilise profiili tõstmiseks on parim peaministri ja Tallinna linnapea koht aga selleks tuleb kasvada. Kusjuures kasvada saavad erakonnad meie poliitilises süsteemis ainult koalitsioonides.

Toomet kirjeldab Pihli autokraatliku juhtimisstiiliga vana luurajana. Kui aga otse öelda, siis konkreetse luureorganisatsiooni ning vanemate ja nooremate luurajatega erinevatest luurekoondistest oli ja on tööalases lähikokkupuutes ka sotside üleeelmine esimees Toomas Henrik Ilves. Toomet toob Ilvest aga sessamas artiklis esile just heade sotside esindajana. Millest siis siin selline vahetegemine? Muide Toometi poolt nimetatud Ilvese nn Valge laeva efekt tähendas erakonnale tegelikult täielikku hävingut kohalikel valimistel (sotsid ei ületanud Tallinnas künnist). Meelde on jäänud Ilvese tugev tulemus esimestel eurovalimistel aga unustatud on, et ta saadeti Brüsselisse parempoolsete häältega. Sotside erakonnale kaasnes sellest ainult tubli finantssüst kolme saadiku esindustasude näol. Ilvese lahkudes alustas Ivari Padar täielikku ideelisse pankrotti juhitud erakonna ülesehitamist sisuliselt nullist.

Kusjuures ka Padari rõhk maarahvale töötas üsna toredasti tema kodumaakondades Kagu-Eestis, kuid mitte eriti mujal Eestis ja üldsegi mitte suuremates linnades – traditsioonilistes peamistes sotside kantsides.

Muidugi on kõva sõna ja käega sotside juht parempoolsetele väga halb üllatus. Eriti pärast parempoolsest koalitsioonist lahkumist. Ning muidugi loodavad parempoolsed endiselt, et järgmine sotside juht oleks pehme moe ja sõnaga intellektuaal (kellena tuleb tunnustada nii Sven Mikserit kui Indrek Saart), kes ei suudaks end kehtestada oma erakonnas ega läbirääkimistel ning siis jääks jäme ots tagatoapoliitikas vilunud võitlejate nagu Nestori, Rummi ja Tarandi kätte.

Aga samas pole neil kellegi võimalik mööda vaadata tõsiasjast, et Pihli juhtimisel on erakonna reiting oluliselt tugevam kui ta oli seda talle eelnenud Padari juhtimise ajal, siis kui sotsid olid parempoolses koalitsioonis. Sotside ees pole tegelikult praegu valikut, kas tõusta võistlusse teise koha pärast finaalis. Nende ees on tegelikult valik, kas säilitada neljas koht pool-finaalis või langeda tagasi Ilvese-aegadesse ning sellega lahkuda mõneks ajaks jälle areenilt.

SDE jaoks oleks tagajärg hävitav. Keskerakonna jaoks ebameeldiv, kuna vasaktsentristliku maailmavaatelise koalitsiooni loomise võimalused aheneks. Loomulikult aplodeeriksid sellele aga parempoolsed ning just sellest rääkiski Toometi lugu.

Loe ka Kesknädalast.

Tõde peab olema igal pool!

2010-06-22T21:06:00.000+03:00

Eesti on üks huvitav riik. Siin on kaks seisukohta. On olemas vabariigi valitsuse seisukoht ja siis on olemas vale seisukoht. Eksimene on lubatud, teine mitte. Selle on ära tabanud ka eesti meedia ja osa ühiskonnast, mis ei taha esindada valet seisukohta. Seega peab igal pool väljendatama valitsuse ehk õiget seisukohta.

Olen nõukogudeaja laps. Mäletan väga hästi, kuidas räägiti, et koduseid probleeme teistele (võõrastele) ei räägita. Aga kui isa peksab ema, vend on narkomaan, õde joob või midagi ükskõik sellist, mis teeb tõsiselt muret ja sügavalt haiget, siis mida sa teed? Ikka lähed abi otsima.

Mäletan, et ka Nõukogude Liidus oli sedasi, et seest oli asi mäda, aga väljapoole näidati ilusat fassaadi – õitsvat riiki ja õnnelikku rahvast. Riigivõimust halvastirääkimine oli tabu, see oli keelatud, see oli karistatav. Tuli rääkida sellest, kui hästi meil siin Nõukogudemaal läheb ja kui õnnis kommunistlik tulevik meid ees ootab.

Lääne ühiskond on aga teisest puust. Kõigest tuleb rääkida ja tõde peab olema igal pool! Vaadake, kui läbipaistvad on Põhjamaad. Rääkida sellest, et kuskil on asjad kehvasti, on kohustus. See viib edasi, kui juhitakse tähelepanu tegemata asjadele ja erinevatele probleemidele ning võimalikele lahendustele. See on näide tervest, tugevast ja arenenud kodanikeühiskonnast, mis Eestis paraku puudub.

Vabariigi valitsusest räägivad negatiivselt üksnes riigireeturid! Kui ei meeldi, siis mine ära, aga peaasi, et oled vait! Seda mõtteviisi peegeldab ja võimendab kahjuks ka eesti meedia. Naeruvääristatakse ja seatakse kahtluse alla neid, kes julgevad peaministrit ja tema valitsuse tegevust või tegevusetust kritiseerida. Seda nimetatakse näpuga näitamiseks ja mustamiseks. Ansipi päike paistab teatavasti eredalt ja kellelgi ei ole õigust selle säras kahelda.

Kui sa pöörad tähelepanu eesti elu kitsaskohtadele, siis oled sa laimaja. Kui sa tuletad vabariigi valitsusele meelde, et nad ei täida oma kohustusi, mida nad on oma rahva ees võtnud, tegeled sa ootamatult riigi alustalade õõnestamisega. Toon näite Tallinnast. Kui sealne opositsioon kritiseerib linnavalitsust, siis kas see on mudaloopimine ja laimamine? Erinevalt pealinnast, ei ole riigi tasandil selline kriitika vabariigi valitsuse aadressil kahtlasel kombel lubatud.

Nüüd jääb mulje, justkui üritaks vabariigi valitsus omada kahte erinevat nägu, üks on kaunis ja edukas fassaad välispoliitikasse ja teine on see tegelik pale, mida näidatakse sisevõitluses. Euroopa riigid paistavad aga läbi, nad on avatud, alati valmis avalikuks, kohati ägedaks kriitikaks, mitte suletud, nagu kommunistlikud vennasvabariigid kunagi.

Kui midagi on mäda Saksamaal, häda Põhjamaades, valesti Itaalias või kummastav Suurbritannias, siis sellest räägitakse avalikult. Hoopis vaikimine on patt.

Mida me siis Leedus rääkisime? Seda, et töötus kasvab, olles juba 20% juures, tööta inimesi on meil ca 150 000, Mart Laar lubas luua 50 000 töökohta, kuid lubaduseks see jäigi, vabariigi valitsus ei võta tööpuudusega võitlemisel midagi ette, sotsiaalseid töökohti loob üksnes Tallinna linn, meie tiigrihüppest on saanud hoopis kodutu kassipoeg jne.

Ma küsin kuskohas on siin laim ja mustamine? See on ju puhas tõde. Eestist on saanud suur sotsiaalne probleem, nii iseendale kui ka Euroopale. Töötute armee, vabariigi valitsuse jõetus majanduskriisi leevendamisel ja rekordiline tööpuudus on kõik tekitanud tõsise sotsiaalse probleemi. 30 000 last elavad vaesuses, 15 000 nälgivad. Jutud sellest, et euro tooks meile taevamanna, on kantud reformierakondlikust propagandast. Eesti eduloost on saanud müüt.

Kui mehel vaatavad varbad kingadest välja, kõht on tühi, väljanägemine rusutud ja räsitud, haiseb ja on pesemata, siis kas peame tegelikkust varjama, moonutama ja ikkagi ütlema, et kõik on selle mehega korras? Ta on õnnelik, hästi toidetud, puhas ning lõhnab meeldivalt? Sest tal on euro taskus?

Mis ajast on Eesti Vabariigist tõe rääkimisest saanud tabu? Mis ajast on demokraatlikust sõnavabadusest saanud laimamine ja mustamine? Veel enam – põhiseadusevastane ja riigivaenulik tegevus?

Keskerakond on pakkunud lahendusi majanduskriisile kiiret ja tõhusat lahendust. Eestis käiks tihe majanduspoliitiline diskussioon, kui valitsuserakonnad ei sõidaks Riigikogus opositsioonist teerulliga üle. Käib lõputu sõimamine ja partnerite plaanide mahategemine. Ühist seisukohta ja mõistuse häält isegi ei otsita.

Mida teevad erinevad opositsioonid üle terve maailma, juhul kui nad ei saa väljundit oma koduriigis, kui nende sõnumit meedia poolt ei edastata või kui seda isegi tehakse, siis moonutatult? Nad lähevad välismaale ja räägivad sellest, kuidas neid taga kiusatakse, kuidas nende koduriigis ei austata sõnavabadust. Ka Eestis ei austata sõnavabadust, moonutatakse opositsiooni sõnumit, kuna see ei vasta vabariigi valitsuse seisukohale.

Lääne-Euroopa on meedia tavaliselt vasakpoolse hoiakuga ja valitsusega opositsioonis, mis on hea, sest valitsejad peavadki valitsetavate valva pilgu all olema. Eestis on vastupidi. Meedia on parempoolne ja valitsusega opositsiooni asemel koalitsioonis.

Kui nii on lood, siis on midagi viltu meie demokraatiaga ja Eestil on ees terendamas uus vaikiv ajastu.

Loe ka Delfist.

Soome Keskerakond tohib, Eesti Keskerakond ei tohi?

2010-06-19T23:04:00.000+03:00

Soomel on Venemaaga teatavasti väga head suhted. Eriti head on need muidugi majanduse valdkonnas. Seda hoolimata asjaolust, et Venemaa (endine Nõukogude Liit) on Soome vastu ajaloos palju kurja korda saatnud.

Soomes on võimul Keskerakond (Keskusta). Millegipärast ei süüdista keegi Soome Keskerakonda venesõbralikkuses. Või selles, et Soome Keskerakond müüb Soomet kuidagi Venemaale maha. Või et keskpartei juht Vanhanen saaks instruktsioone Moskvast, kui ta Venemaal käib jne. Ühesõnaga Soomes ei tehta mingit numbrit sellest, et Soome ja Venemaa vahel käib tihe suhtlus ja koostöö.

Millegipärast on Eestis asjad kardinaalselt teisiti.

Kes poeb Venemaa ees?

Nüüd äkki kõlas meil ääretult positiivselt, et nii Eesti Vabariigi president kui ka välisminister käisid Moskvas 9. mai pidustustel. See oli kuidagi normaalne. Aga kui Keskerakonna esimees käib Moskvas, siis tekitab see veidral viisil kahtlusi, justkui sõlmitaks seal mingi salakokkulepe, mille järgi kärbes-Eesti võetakse karu-Venemaa poolt üle. Eesti olevat ju Venemaa strateegiline prioriteet number üks.

Kujunenud olukorda kirjeldab ilmekalt vaid üks sõna: topeltstandard.

Kahju Jüri Pihlist

See, mida Jüri Pihl tegi, kahtlustades Urmas Paeti ja Rein Langi riigireetmises, oli õige. Pihl, poliitikuna veel kogenematu, ei osanud seda lihtsalt poliitiliselt välja mängida. Tegelikult olid tal käes väga head kaardid. Oleks Pihl mänginud oma kaarte välja veidi teisiti, oleks täiesti võimalik, et Paet ja Lang ei istuks enam ministritoolil, vaid lürbiksid vagusi ühes kindlas kohas teed koos mõne teise riigireeturiga. Kindlasti ei nõustu ma sotsiaaldemokraatide (Pihli omaenda erakonnakaaslaste!) ja ka teiste poliitikute kriitikaga Pihli aadressil.

Head suhted Venemaaga

On äärmiselt kahju, et praegune Eesti valitsus ei ole kõik need aastad suutnud edukalt ära kasutada Eesti geograafilist positsiooni. Pole suudetud luua Venemaaga Soome eeskujul ülihäid majanduslikke sidemeid ja muid suhteid. Soome teenib ärist Venemaaga miljardeid eurosid. Meie käime ringi, kaagutades: Venemaa vabandagu meie ees, alles siis vaatame, kas me räägime temaga edasi. Soome kaotas suure osa oma rahvast ja ka oma maast päris märkimisväärse tüki, kuid ei hõõru seda venelastele pidevalt nina alla ja käib teist teed - riigi ja rahva heaolu ning õitsengu teed!

Kui Eestis tuleb järgmisel aastal pärast Riigikogu valimisi võimule Keskerakond, hakkab ka Eesti käima seda teed. Siis on meil ajalooline hetk, kus mõlemal pool Soome lahte hingatakse tasakaalukas tsentristlikus vaimus ja siinpool Soome lahte lõpeb piiramatu ahnuse hüsteeria.

Loe ka Kesknädalast.

Müügimaks Ameerika moodi

2010-06-07T18:43:00.000+03:00

Müügimaksul on pikk ajalugu ja see on kehtestatud mustmiljon erineval moel ja määral üle maailma, nii Euroopas, Ameerikas, Austraalias kui Kanadas. Kõige kirjum on pilt USA-s.

Müügimaks on maailmas usinalt tarvitatud maks

Täna on USA 50-st osariigist 45-s kehtestatud müügimaks. Kuigi neis viies osariigis puudub osariigi tasandil müügimaks, on see ometigi olemas kohalikes omavalitsustes. USA-s tuleb ette ka selliseid olukordi, kus osariigi müügimaksust on esmatarbekaubad küll vabastatud, aga kohalikust müügimaksust mitte.

Kuna ühetaoline müügimaks (kõikidele kaupadele ja teenustele üks), mida tahtis Tallinnas 1997. aastal kehtestada Reformierakond, võib oma olemuselt kahjustada just väiksema sissetulekuga inimesi, siis on olnud heaks tavaks kehtestada müügimaks koos rohkete maksuvabastustega teatud toodetele, nagu näiteks toidukaubad ja teised esmatarbekaubad, mille eest on kindlalt seisnud keskerakondlik Tallinna linnavalitsus.

Rääkides müügimaksu suurusest USA-s, siis on see kordades kõrgem sellest 1 protsendist, mis meil pealinnas on kehtestatud. Ameerikas on müügimaks keskmiselt 6 kuni 7%. Kõige kõrgem müügimaks USA-s on California osariigis ja selleks on tervelt 10,75%. USA linnadest on kõrgeim müümaks Chicagos – 9,75%.

OECD toetab Tallinna müügimaksu

Peale USA on müügimaksu kasulikkusest aru saanud ka selline maailmaorganisatsioon, nagu OECD. Müügimaksu peetakse üldiselt selliseks heaks maksuks, mis mõjub positiivselt majanduskasvule, säästmisele ja seeläbi ka investeerimisele.

OECD on kindlal seisukohal, et müügimaks on kõige ohutum maks majanduskasvule, mida kinnitavad ka erinevad uuringud. Võttes arvesse, et Tallinn kehtestas müügimaksu selliselt, nagu Läänes on tavaks ja seda, et müügimaks on OECD hinnangul pigem kasulik kui kahjulik, võime öelda, et OECD toetab Tallinna müügimaksu.

Müügimaksuvabastuste kirev maailm

Californias on müügimaksust vabastatud toiduained, kuid näiteks mitte vitamiinid, mida poes või apteegis müüakse. Valmistoidud on müügimaksu all, nagu ka restoranitoidud. Kuumad joogid ja pagaritoidud on müügimaksust vabad, juhul kui neid müüakse inimestele kaasa. Müügimaksu all ei ole ka näiteks tapaloomad, toidutaimede istikud, seemned, väetised (mida kasutatakse toidutaimede kasvatamiseks) ja retseptiravimid.

Connecticuti osariigis on müügimaksust vabastatud kõik riideesemed, mis maksavad vähem kui 50 dollarit. Mõned teised osariigid on lahkemad ja müügimaksu vabastus on kuni 110 dollarit maksvatele riideesemetele. Lõuna-Carolina osariigis saavad kodanikud, kes on üle 85. eluaasta vanad, osariigi 7%-lisest müügimaksust 1%-lise vabastuse.

Huvitava näitena tooksin välja ka „müügimaksupuhkuse“ (sales tax holiday), ehk siis USA-s on paiku, kus mõnel perioodil aastas müügimaksu ei võetagi. Näiteks, ehk siis nädala jooksul, kui lapsed kooli lähevad (back-to-school holiday) või ka enne seda, on müügimaksust vabastatud raamatud, riided ja mitmesugused teised koolitarbed.

Kui keegi räägib, et Eesti on väike ja teda ei saa võrrelda USA-ga, siis ometigi on näiteks sellised osariigid, nagu Havai, Maine ja New Hampshire rahvaarvu poolest Eestiga täiesti võrreldavad. Müügimaksud on seal erinevad, mitte ainult osariigiti, vaid ka kohalike omavalitsuste, väiksemate piirkondade ja ka kaubaartiklite ning teenuste lõikes.

Müügimaksu maailm kirjusus USA-s ei takista selle süsteemi edukat toimimist. Keegi ei räägi sellest, et Alabama müügimaks mõjutaks Illinoisi hindasid, või et mõne Florida linna müügimaks tõstaks või langetaks hindu New Orleansis.

Jutud sellest, et Tallinnas kehtestatud müügimaks hakkaks kuidagi ülejäänud Eestis hindu kergitama, on Reformierakonna ja IRLi absurdne populistlik demagoogia. USA on ehe näide, kui mitmekülgne võib müügimaks olla. Ei ole täheldatud, et müügimaks ühes kohalikus omavalitsuses mõjutaks kuidagi teisi omavalitsusi, osariiki, osariike või riiki tervikuna.

Müügimaks Tallinnas on USA omast kordades lihtsam

Paneme siis USA müügimaksu näite Eesti konteksti. Kujutame ette, et Tallinnas oleks müügimaks rosinasaiale 1,2%, samas kui Otepääl sellist müügimaksu üldse ei oleks. Valgamaal kehtiks rosinasaiale müügimaks 1,02%. Rosinatele oleks Tallinnas müügimaks 0,9%, aga rosinatele, mis lähevad saia sisse, oleksid Rae vallas müügimaksuta. Raplas oleks limonaadile müügimaks 2,9%, aga kui sa limonaadi mõnes Tartu toidukohas jooksid, tuleks maksta müügimaksu 3,52%. Kui limonaad oleks plastikpudelis, siis oleks vähemalt Elva linnas müügimaks limonaadile 0,09%, klaaspudelis 0,12%. Riiklikul tasandil limonaadile müügimaks puuduks. Samuti oleks täiesti normaalne, et Lasnamäel kehtiks juustule müügimaks 2,72% ja Nõmmel 1,53%, aga kui tegemist on eesti piimast toodetud juustuga, siis oleksid vastavad numbrid hoopis 1,07%, ja 0,50%. Samas kehtiks ka ülelinnaline käibemaks juustule – 1,23%, aga Hiiumaal oleks juust müügimaksuvaba, välja arvatud välismaisest piimast või välismaal toodetud juust. Riiklikul tasandil võiks olla müügimaksust vabastatud kõik väherasvased juustud, kõrgema rasvasisaldusega juustud oleks nt 1%-lise müügimaksu all.

Vaat see ongi müügimaks USA moodi! Ja keegi räägib veel, et Tallinna müügimaks on kuidagi keeruline, arusaamatu ja ülejõukäiv? Kas me mitte ei uhkustanud sellega, et keskmine eestlane olevat keskmisest ameeriklasest targem, tublim ja arukam?

Loe ka Õhtulehest.

Põhjamaade Nõukogu presidenti üllatas Ansipi hoolimatus

2010-06-04T23:09:00.000+03:00

Keskerakonna Noortekogu peaskeretär Jaanus Riibe ja Keskerakonna Kesklinna piirkonna juhatuse liige Priit Kutser osalevad Vilniuses toimuval kahepäevalisel viisavabaduse teemalisel seminaril, mille on korraldanud Põhjamaade Nõukogu.

Eile avanes kesknoortele võimalus kohtuda Islandi parlamendisaadiku ja Põhjamaade Nõukogu presidendi Hr Helgi Hjövariga.

Hr Helgi Hjövar uuris kesknoortelt, milliseid otsuseid on hiljuti Eesti valitsus teinud tööpuuduse vähendamiseks ja millised on viimased tulemused. „Pidime kahetsusega tunnistama, et valitsusepartei liidri, Mart Laari, lubatud 50 000 töökohta ei ole loodud ja tööpuudus on hoopis tõusnud ja seda juba 20%ni, olles sellega Euroopa „esirinnas“,“ selgitas Keskerakonna Noortekogu peasekretär Jaanus Riibe. Peaminister Ansipi hoolimatus ja ükskõiksus valmistas hr Hjörvarile negatiivse üllatuse.

„Suutsime paljudele selgeks teha, et kujutelm Eesti majanduse edust on müüt ja valitsuse röövkapitalism on rahva juba ammu unustanud. Töötuid tuleb iga päevaga juurde, mistõttu Eestist on saanud üks suur ja tõsine sotsiaalne probleem,“ lisas Priit Kutser.

Kohtumisel puudutati ka vajadust tugevdada Baltiriikide omavahelist koostööd.

Eile ja täna Vilniuses toimuv seminar kannab pealkirja „Noorte osalemisest ja kaasamisest poliitika kujudamisse ja ühiskonnaprotsessidesse“. Kohal on teiste seas ka Rootsi Kuningriigi parlamendi liige Johan Linander, Põhjamaade Nõukogu president Helgi Hjövariga ja noored aktivistid Valgevenest, Lätist, Leedust, Soomest, Taanist, Rootsist, Norrast ja Fääri saartelt.

Lugu Delfis.

Minu südamlikud õnnesoovid Edgar Savisaarele juubeli puhul!

2010-05-31T12:41:00.000+03:00

(Foto: Google)

Siinkohal edastan tänasele juubilarile, Edgar Savisaarele südamlikud õnnesoovid ja ka mõtted temast, kuna tema on inimene, kes on minu suur eeskuju ja innustaja ning kellelt on väga palju õppida. Edgar Savisaar on kindlasti üks nendest tõsisest eesti meestest, kes Eestile vabaduse tagasi tõi. Rahvarinne, mitte Eesti Kongress, oli see jõud, mis ühendas kõiki neid sadu tuhandeid Eestimaa inimesi, kes üheskoos Eesti vabaks laulsid. Rahvarinne, mitte Eesti Kongress, oli see jõud, mis pani need sajad tuhanded inimesed hoida käest kinni, et moodustada Balti kett. Rahvarinne põleb meie hinges ja elab meie südametes. Edgar Savisaar on Rahvarinde vaieldamatu liider.

Rahvarindest kasvas välja Keskerakond, millest on saanud Eesti suurim partei. Kui mõne erakonna jaoks tekitab raskusi, et saada 1000 liiget kokku erakonna loomiseks, siis Keskerakonnas on tavaks kasvatada oma liikmeskonda 1000 võrra aastas. Edgar Savisaar on Keskerakonna vaieldamatu liider.

Tallinna linnast on kujunenud turvaline oaas keset Reformierakonna ja IRLi ikkest vaevatud ülejäänud Eestit. Valimistest valimistesse, võidab Edgar Savisaar ja Keskerakond ühe rohkem ja rohkem poolehoidjaid. Valimistest valimistesse on kindlustumas tõsiasi, et rahvast armastab ja austab Edgarit. Inimesed saavad aru, et aitab reformierakondlikust ja IRL-likust röövkapitalismist, vaja on ühiskonnasõbralikku ja hoolivat poliitikat, mida suudab pakkuda üksnes ja ainult Eesti Keskerakond. Edgar Savisaar on eesti rahva vaieldamatu liider.

Kolmanda vabariigi sünd

2010-05-30T01:06:00.000+03:00

Kuna allolev arvamuslugu võtab imehästi, ilmekalt ja tabavalt kokku Eesti tänase olukorra, siis avaldan selle ka oma blogis.

Asjad siin Eestimaal on tõsiselt nässus. Lehed kirjutavad, et oleme edukad, eeskujuks teistele, ja nii muuseas mainitakse, et iga viies töövõimeline on töötu. Osa töötutest saab abiraha, mis Euroopa mõistes võrdub mõnitamisega. Kümned tuhanded, kes juba pikalt tööta, ei saa midagi. Kõike ja kõikjal tõmmatakse koomale, haigekassa s.o. arstiabi kaasa arvatud. Ühiskond võitleb suure ja ülla eesmärgi nimel… Euro on meie preagune messias, kõikide inimlike nõrkuste ja möödalaskmiste lunastaja!

Kuidas see võitlus siis käib?

Riik olevat kogunud headel aastatel miljardeid reservfondidesse, halvemateks päevadeks. Need fondid on aga teatud ulatuses tabu all, ei kuulu kasutusele võtuks praegusel keerulisel ja raskel ajal. Miks? Seda ei luba meie paranoilise võimueliidi üles köetud hirm vene karu ees. Meie massiteabevahendid reklaamivad Venemaad, millist ammu enam ei eksisteeri. Rahvale püütakse sisendada, et kui teie ei pinguta, paljustki ei loobu, tuleb idanaaber uuesti ja võtab taas kõik. Ainult, et mida võtta on? Pangad, metsad- maad ja suurem osa tootmisest on ju välisriikide kätte läinud. Ärastamise käigus tekkinud omanikud on vastu oma tahtmist rantjeedeks muutunud. Kuulu järgi on paljud meist oma rahad paigutanud välismaale pankadesse, mis sellest, et omadki välismaalastele kuuluvad, mujal vahest kindlam.

Kunagi väitsid meie „parempoolsed“, et kui Eestimaal peaks ameerikalik arengutee asenduma sotsiaalselt hooliva euroopalikuga, siis lahkub siine võimueliit Eestimaalt. Hirm pahempoolsuse ees sunnib hirmutama Venemaaga. Rahvast hirmutades on meie võimueliit ise hirmu küüsi sattunud.

Igasuguste kanalite kaudu teame tõika, et Prantsusmaa müüb Venemaale sõjalaevu, millised on dessandiks ideaalsed. Juba on kujutletud meid kallaletungi objektina. Tundub, et seal „ülalpool“ isegi usuvad seda mida räägivad.

Ilmselt need „eriarvel“ miljardid nähtavasti ongi mõeldud „paremate eestlaste“ siit plehkupanemise kulude katteks. Seepärast ei suudagi riik raskustesse sattunuid (töötud, noored emad, pensionärid, suur osa ettevõtjaid) euroopalikult toetada.

Jah, tõsi ta on: Eesti ei ole Kreeka. Eks ta ole, moonakat peksa palju jõuad, „mõisa õuel“ võtab ta ikka mütsi maha! Kui pole see nii, siis mingem koos: eestlane ja venelane, vaesem ja rikkam, haige ja terve Sinimustvalge lipu all sinimustvalget vabadust nõudma! Aitab igasugu ristide kummardamisest.

Toomas Lausma, kunstnik, 21.05.2010

Delfis: Kolmanda vabariigi sünd

Edgar Savisaar: töötuspommi tegelik plahvatusjõud - Arvamus - E24.ee

2010-05-26T21:54:00.000+03:00

Edgar Savisaar: töötuspommi tegelik plahvatusjõud - Arvamus - E24.ee

(Foto: Google)

Deniss Boroditš: tundmatud naabrid - Arvamus - Postimees.ee

2010-05-25T19:43:00.000+03:00

Deniss Boroditš: tundmatud naabrid - Arvamus - Postimees.ee

Kirikul aeg pattu kahetseda!

2010-05-17T22:30:00.000+03:00

Kritiseerides hiljuti avalikult Keskerakonna poliitilisi reklaame, sekkus kirik poliitikasse ja valis selgelt ka poole, milleks on valitsuserakonnad Toompeal - Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) liit. Võib-olla tõesti pole siinkohalotseselt mängus IRL-i juhi Mart Laari karvane käsi, sest, kui jälgida kristlikku meediat, paistab silma pigem Euroopa Parlamendi liikme Tunne Kelami võbelev vaim.

Olla kapis või mitte olla kapis? - selles on kiriku küsimus

Leian, et usumehed peaksid ennast poliitikast eemale hoidma, nagu teevad seda kohtunikud ja sõjaväelased. Ei taha ettegi kujutada, kuidas kindral Ants Laaneots võtaks sõna näiteks Roheliste erakonna kilekotimaksu kohta. Pealegi, „usumees poliitikas" loob õõvastava mälupildi reformierakondlasest pastorist Illar Hallastest, kes omal ajal pärast pühapäevahommikust palvust õhtul bordellis lõbutüdrukutega patuselt aega veetis, samal ajal, kui kodus ootasid lapsed ja armastav abikaasa.

Kirik peaks pigem tegelema oma siseintriigide lahendamisega. Katoliku kirik on kurikuulus oma rikkalike pedofiiliajuhtumite poolest. Viimati tabati pedofiilid ka Soome luteri kirikust, mis paneb mõtlema lastepilastajate peitumise võimalikkusele ka Eestimaa kirikutes. Muide, IRL-lasest „kommionu" Kaur Hanson ja pastor Jaan Tammsalu kuulusid veel selle aasta alguseni õndsalt Isamaa ja Res Publica Liitu. Kui Hanson visati erakonnast välja, kuna oli juhtumisi räige pedofiil, siis miks Tammsalu avalikult ei mõistnud teda hukka, ei kutsunud ühiskonda üles endi keskelt lastepilastajaid paljastama? Niiviisi toimides oleks kirik täitnud ühiskondlikku ootust.

Usun, et selliste pervertide ülesleidmine ja hukkamõistmine ei peaks olema probleemiks, sest nõidade väljaselgitamise kunst ja põletamise kogemus on kirikul ajaloost kenasti olemas.

Kirik võttis endalt süütuse

Täpselt nagu Neitsi Maarja sai justkui iseenesest või siis, kiriku nägemuses, Pühast Vaimust käima peale, kuna on ristiusu tõsiasi, et spermatosoidi polnud liikumas munaraku poole, siis täpselt nii sai ka kirik ilmutuse, et Keskerakonna poliitreklaamide näol on langenud viimane piisk kannatustekarikasse. Kirik tundis pühalikku tungi sekkuda poliitikasse. Kahjuks võttis ta sellega endalt ka poliitilise süütuse - kirik pole enam erapooletu.

Tallinna linnapea Edgar Savisaare ja Keskerakonna mustamisest võiks vabalt välja anda mitmesajaköitelise kogutud teoste sarja. Paraku on kiriku silmad selles osas kinni seotud. Nemad näevad üksnes seda, kuidas Keskerakond oma poliitiliste vastastega võitleb. On küsimusi tekitav, et kirik näeb, kuidas Keskerakond pöörab tähelepanu Eesti ühiskonna valukohtadele, valitsevale töötuse ja üleüldise vaesuse probleemile, kuid peab seda tähelepanujuhtimist pahatahtlikuks, lausa riigivaenulikuks tegevuseks.

Millegipärast ei näe kirik, kuidas Reformierakond ja IRL igal sammul Keskerakonda ja tema esimeest maha teevad, sopaga loobivad ja muul moel mustavad. See oleks justkui õigustatud. Huvitav, kas see on siis nüüd ka Jumala poolt õnnistatud tegevus? Küsin, kas kirik teenib ikka Jumalat või tulevad ettekirjutused juba otse Stenbocki majast?

Jeesus ei sekkunud poliitikasse

Looja sõnum on poliitikavaba pöördumine inimese poole. Kui Uus Testament räägib kristlase suhtest valitsusse, siis ei seostata seda üldse usundiga. Kristus ei sekkunud poliitikasse, sest tema, Jumala Poeg, oli Jumalariigi kodanik. Meie Issand ei rajanud kristlikku valitsust. Lunastaja ei loonud oma riiki, kus tema apostlid oleksid olnud ministrid. Õnnistegija ei upitanud oma jüngreid riigis juhtivatele positsioonidele, et need seal usulist sõnumit kuulutaksid, saaksid riigilt kirikule vajaliku igakülgse abi ning toe osaliseks, peatades igasuguse mitte-kristliku poliitika.

Teada on see, et kui kirik ei osale poliitikas, siis on kirikul ka vähem võimu. Selle probleemi lahendamiseks sai ka Vatikani riik kunagi alguse.

Meenutagem, et ristiusk, mis aegade alguses kannatas ise ellujäämise nimel, võimule saades asus ise erinevaid poliitilisi vahendeid agaralt kasutades teisitimõtlejaid ahistama. Mõte, et ära tee teistele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse, heideti kõrvale. Seega on kirik ka silmakirjalikkuse etalon: ära tee, nagu mina teen, tee nii, nagu mina ütlen.

Samas küsin: kas kirikul üldse peakski olema maist võimu? Raamatute raamat jutustab meile, kuidas Saatan kiusas Meie Päästjat ja pakkus talle maist võimu, aga Jeesus keeldus korduvalt, ei andnud järele.

Kas oleks siis normaalne, kui Keskerakond loobuks poliitreklaamis vastaste kritiseerimisest ehk tänases Eestis tõe kuulutamisest ning hoopis palvetaks, et Reformierakond ja IRL käituksid eeskujulike paipoistena ja kui nad nii ei käituks, siis võtaks Keskpartei nendelt alandlikult vastu kõik hoobid, tehes seda siiras usus, et tegu on karistusega Jumalalt? Kas pole totter! Ja seda veel selles valguses, et kirik ise ei usu ega järgi põhimõtet: kui vastane lööb sind ühele põsele, siis pööra teine põsk ette.

Lastes Reformierakonnal ja IRL-il igal pool vabalt märatseda ning teisi mustata, Eesti riiki ja rahvast paljaks röövida, istuksime õige pea kuskil kohvikus ja meenutaksime, et küll see Keskerakond oli ikka õnnis ja õilis erakond ning nüüd on maailm Saatana (loe: Reformierakonna ja IRL-i) kätte langenud. No tule taevas appi!

Kristlik kirik on silmakirjalikkuse musternäidis

Kui sa ei usu Issandasse Jeesusesse, põled sa põrgus. Sinu hing läheb Saatanale. Parem tule kohe kirikusse. Jeesus on see, kes on mitmel eri moel ja erinevates evangeeliumides lausunud, et kui sa ei ole tema poolt, siis oled tema vastu. Nemad on pahad ja mina olen hea. See on pesueht mustamine, mis on kantud sellest, mis Piiblis kirjas.

Tuhandeid interneti lehekülgi, raamatuid, artikleid, kirikujutlusi on pühendatud sellele, et ülistada kristlust ja maha teha kõiki teisi. Mis hullem veel - ühtsust pole kristlikus kirikus endaski. Mitmeid miljoneid hingi on enneaegselt saadetud põrgusse või taevasse seetõttu, et nad on kuulunud kas katoliku kirikusse, õigeusku või mõnda protestantlikku kogudusse. Kristliku kiriku ajalugu on räige silmakirjalikkuse, võimuiha, demagoogia, piinamiste, tapmiste, massimõrvade ja igasuguse kõikvõimaliku vägivalla ajalugu.

Kirik peab lunastama oma patu!

Võimalik, et kuna kirikuskäijate arv on pidevas languses olnud, siis üritab kirik teha ükskõik mida oma populaarsuse tõstmiseks. On ju teada, et kui soovid n-ö pildile saada, siis ründa Keskerakonda või Edgar Savisaart. Seda on teinud lugematu arv poliitikuhakatisi, kuid ka kogenud poliitikuid. Seda tehakse iga päev ning põhimeetodiks on Savisaare ja „kesikute" mahategemine.

Siiralt loodan, et Keskerakonna esimees Edgar Savisaar Tallinna linnapeana otsustab EELK Tallinna Jaani kogudusele mitte eraldada lubatud 4 miljonit krooni kirikuhoone renoveerimistöödeks ning suunab selle summa hoopis mahapõlenud Nõmme turuhoone ülesehitus- ja taastamistöödeks. Miks toetada linnaeelarvest hoonet, mida juba president Konstantin Päts tahtis omal ajal maha lammutada, sest see polnud arhitektuuriliselt õnnestunud.

Jääb loota, et kirikuisad avaldavad avalikku hukkamõistu ka IRL-i ja Reformierakonna aadressil, sest vastasel korral on nad selgelt erapoolikud ega ei tee midagi selleks, et end kuidagi erapooletuna näidata, end kuidagigi rehabiliteerida.

Loodan, et kristlikud kogudused eesotsas luteri kirikuga tulevad välja selge sõnumiga, kus nad ütlevad otse, et nemad taunivad teatud koguduste sekkumist poliitikasse.

Ühiskondlik kord on inimmõistuse töövõit. Kristus ei valitse maailmas, vaid inimestes, Jumalariik pole sellest maailmast. Kristlased peaksid küll olema aktiivsed ühiskonnas, kuid kirikul tervikuna ei tohiks olla poliitilist arvamust, sest kirikus käivad nii keskerakondlased, sotsiaaldemokraadid kui ka paljude teiste erakondade liikmed. Kui inimene astub üle kiriku läve, siis olgu see väravaks kahe eraldiseisva maailma - ilmaliku ja vaimuliku - vahel.

Savisaar kutsus üles valitsust välja vahetama - Eesti uudised - Postimees.ee

2010-05-16T21:46:00.000+03:00

Savisaar kutsus üles valitsust välja vahetama - Eesti uudised - Postimees.ee

Savisaar kesknoortele: kõik te olete minu vanad sõbrad!

2010-05-16T20:53:00.001+03:00

Täna Kultuurikeskuses Lindakivi toimunud Keskerakonna Noortekogu VIII Kongressil, kuhu oli kogenud ligi 300 kesknoort, esines kõnega Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.

Oma kõnes rõhutas Savisaar: „Ma ei väsi kordamst – enne ei muutu midagi, kui Eestis vahetub valitsus. Kuniks võimul on sama seltskond, kelle pärast me raskes olukorras täna oleme, seni ei liigu Eesti sammugi edasi.“

Savisaar küsis: „Mis kasu on eurost, kui inimestel pole raha, mida eurodeks vahetada või on seda liiga vähe.“

Keskerakonna esimees toonitas, et järgmise aasta kevadel aset leidvad valimised otsustavad kõik – kas saame jagu tööpuudusest; kas hakkame taaslooma riigieelarvelisi õppekohti andekatele nooretele; kas taastame normaalsed garantiid noortele peredele? Kõik sõltub tegelikult meist. Eesti inimestel on õigus valida endale just täpselt niisugune valitsus, nagu neile meeldib.“

Savisaar tunnistas, et tunneb suurt osa Kongressi enam kui 300 delegaadist. „Me oleme, nagu vanad sõbrad. Ma tahaksin, et see jääkski nii.“

Savisaar kutsus noori üles lugema tema blogi internetis ning tulema tema sõbraks järgmisel nädalal avatavas Facebooki kontol ja portaalis Odnoklassniki.

Siska mängis klaverit, Tammus sai esimeheks ja Edgar lõi trummi...

2010-05-16T20:52:00.000+03:00

:) Jah, Edgar, kelle esinemistega kaasneb alati noorte meeletu ja lõppematu ovatsioon, siiski trummi ei löönud, kuid tegi seda kindlasti noorte südametes! Samas kutsus ta noori oma blogilugema ja ka Facebookis tema sõbraks saama, sest plaanis on seal päris-konto avada.
Täna, kultuurikeskuses Lindakivi, toimunud Keskerakonna Noortekogu VIII Kongressil, kuhu kogunes ligi 300 kesknoort, valiti uueks esimeheks lääne-virulane Raivo Tammus ja klaverikontserdiga esines Vanilla Ninja liige ning kultuurikeskuse direktriss Katrin Siska.

„Hoidke eest, kesknoored tulevad kevadistel valimistel Riigikokku!“ hüüdis Keskerakonna Noortekogu vastvalitud esimees Raivo Tammus kõnepuldist.

Tammus kavatseb noortekogu juhtimisel keskenduda rohkem just Tallinnast väljaspool asuvate noortekogu klubide tugevdamisele, kuna pealinnas on kesknoorte positsioon juba isegi tugev. „Keskerakonna Noortekogu on üle-eestiline organisatsioon ja selle seisukoha kindlustamisele hakkame uue juhatusega tõsiselt panustama. Leian, et igal kesknoorel peaks olema oma riigikogulasest sõber või vähemalt Võsapetsi autogramm,“ lausus Tammus. „Plaanis on veelgi aktiviseerida kesknoorte tegevust internetikeskkondades, nagu näiteks Facebook, Twitter ning kasvatada oma panust ka poliitilises blogosfääris.“

„Kesknoorte jaoks on juba aastaid olnud südameasjaks üliõpilaspoliitika, kus lööme ka edaspidi aktiivselt kaasa. Meie eesmärgiks saab olema tugevdada suhteid teiste poliitiliste noorteorganisatsioonidega,“ lisas Tammus.

Kultuurikeskuse Lindakivi direktriss ja menuansambli Vanilla Ninja liige Katrin Siska üllatas kesknoori omapoolse klaverikontserdiga ja sai seepeale suure ovatsiooni osaliseks.

Kongressil võeti vastu avaldus Ansipi valitsuse lühinägelikust poliitikast tingitud pensioniea tõstmise vastu.

Aseesimeesteks said Riinu Urban Lääne-Virumaalt ja Vladimir Svet Lasnamäelt.

Noorsotsid näevad Toompeal vasaktsentristlikku valitsust

2010-05-16T20:42:00.001+03:00

Täna Lindakivi kultuurikeskuses toimunud Keskerakonna Noortekogu VIII Kongressile noorsotside poolt kesknoori tervitama tulnud Noored Sotsiaaldemokraadid näevad järgmisel kevadel Toompeal vasaktsentristlikku valitsust.

„Me näeme, et pärast järgmise aasta Riigikogu valimisi, valitseb Toompeal vasaktsentristlik valitsus, mis põhineb Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide heal koostööl Tallinnas,“ sõnas kesknoori Noorte Sotsiaaldemokraatide nimel tervitama tulnud juhatuse liige Martin Kirs.

Kirs jätkas: „Täna seisame ühiselt rahva huvide ja õiglase poliitika eest. Meie hea koostöö on olnud võimalik tulenevalt meie sarnastest vaadetest ja seisukohtadest.“

Noorsotsid tunnustasid Keskerakonna Noortekogu tugevate tegijatena ja tõid ühiste eeskujudena välja keskerakondlased Kadri Simsoni ja Jüri Ratase.

Noorsotside esindus võeti keskerakonna noortekogu kaheksandal kongressil vastu sõbralikult ja heade koostööpartneritena.

Keskerakonna Noortekogu esimehel Tiit Terikul on hea meel tõdeda, et sotsid rõhutasid kahe noorteorganisatsiooni olulist rolli noorte poliitikateadlikkuse tõstmisel. „Koostöö Tallinnas on meile sotsiaademkraadid teinud meile palju lähedasemaks ja mõistetavamaks. Praegune kogemus annab julgust ka uueks Riigikogu kooseisuks, mis valitakse järgmise aasta märtsiks, kus Keskerakonnal ja sotsiaaldemokraatidel tuleb kindlasti koostööd teha,“ ütles Tiit Terik.

Dr. Michio Kaku: "The World in 2030"

2010-05-16T00:44:00.000+03:00

Ronald S. Lauder - mees, kes võib lubada endale Mona Lisat

2010-05-13T22:35:00.000+03:00

Kesköö. Aasta on 2006. Päev pärast USA iseseisvuspäeva. New Yorgi politsei on Manhattanil sulgenud pika East 86. tänava. Kõnniteel liigub edasi-tagasi üks pikka kasvu vanem šikk härrasmees. Tema saksa ja austria kunstile pühendatud muuseumi - Neue Galerie - töötajad on ärevuses...

Nad ootasid kogukat treilerit, mis oli läbi Ameerika teel Los Angelesest New Yorki. See võttis aega tervelt kolm päeva. Rekkajuht tohtis peatuda üksnes tankimiseks, teavitades oma asukohast iga teatud aja tagant.

Lauder - maailma üks rikkamaid mehi

Sõjalist aktsiooni meenutav operatsioon võeti ette selleks, et tagada rekkas oleva hindamatu kunstiaarde turvaline kohalejõudmine. Tegemist oli Adele Bloch-Bauer I portreega, mille maalis kuulus austria kunstnik Gustav Klimt. Kuigi selle teose väärtus on omaniku hinnangul hindamatu, käis ta selle eest välja suurima summa, mida kunagi üldse on ühe maali eest makstud - 135 miljonit dollarit (1,6 miljardit krooni).

Võrdlusmõõtkavasse pannes - ärimeeste Ain Hanschmidti, Armin Karu, Joakim Heleniuse või Hans H. Luige varandus on umbes nii suur kui Lauder nimetatud maali eest raha ühe hetkega lauale ladus. Ehk siis ühe keskmise Eesti miljardäri kogu varandus võib selle mehe jaoks olla lihtsalt ühe silmapilgu tehing.

Mees, kellest siin kirjutan, on Ronald S. Lauder - kosmeetikaimpeeriumi Estée Lauder 66-aastane mõjuvõimas pärija, maailma üks rikkamaid inimesi, kelle varanduse suurust hinnatakse 3 miljardile dollarile (36 miljardit krooni).

Kui raskeveok Manhattani East 86. tänavale pööras, ohkas Lauder kergendatult, sest maal oli lõpuks kodus - see tähendas pingelangust ja suurt kergendust. Maal asetati kiiresti kuulikindla klaasi taha selleks ette nähtud muuseumisaalis. Lauder kutsub seda portreed hellitavalt oma muuseumi „Mona Lisaks", mida see ajastu kontekstis kindlasti ka on, sest igal ajastul on teatavasti oma tippmaal.

Lauder kui aktiivne ühiskonnategelane

Kõik algas ajal, mil Ronald sai 14-aastaseks. Ta ostis siis 600 dollari eest oma esimese maali, mille autor oli austerlane Egon Schiele. Vanemad ahmisid õhku: millega poiss küll tegeleb!? Kuid õnneks läks kõik hästi, sest sellesama maali väärtus on täna 10 miljonit dollarit (120 miljonit krooni). „Päris hea tootlusega investeering," muheleb Lauder.

See ost tähistas tema kunstikogujakarjääri algust. Tollal nägi ta esmakordselt ka eelpoolnimetatud portreed. Iga kord, kui Lauder saabus Viini, käis ta seda maali vaatamas. Nüüd, pärast mitmekümneaastast ootamist, saab ta seda imetleda oma isiklikus galeriis.

Kiri Obamale

„Lugupeetud president Obama.

Ma kirjutan täna Teile kui ameeriklane ja kui juut, olles selle üle uhke.

Juudid üle terve maailma on täna mures. Me oleme mures tuumaambitsioone omava Iraani praeguse režiimi tõttu, mis hoopleb oma Iisraeli-vastaste genotsiidsete kavatsustega. Oleme mures, et juudi riiki ollakse isoleerimas ja ebaseadustamas..."

Niimoodi alustas Roland S. Lauder,olles Juudi Maailmakongressi president, oma kirja USA presidendile Barack Obamale. See kiri, mis väljendas kogu maailma juutide ühist muret, näitas väga ilmekalt, millise jõulise ja võimeka isiksusega on Lauderi puhul tegemist.

Lauder on nii ühiskondlikult kui ka poliitiliselt aktiivne olnud aastaid

1986. aastal nimetas president Ronald Reagan ta USA suursaadikuks Austriasse. Muide, Austria ja eriti just Viin on sügaval Lauderi südames olnud juba noorpõlvest alates.

Selle suure mehe südames on tõsine mure kõigi maailma juutide pärast. Mure juudi kultuuri ja rahva säilimise pärast. Ta on palju ära teinud selleks, et tagada juutide pärandi allesjäämine tulevasteks põlvedeks. Seda ülesannet täidab ka tema enda nimeline fond, millel on esindusi üle terve Kesk- ja Ida-Euroopa.

Probleem on veel ka selles, et neid, kes elasid üle Teisest maailmasõjast tingitud koledused, koonduslaagrid ja holokausti tervikuna, jääb järjest vähemaks. Lõpuks jäävad natside poolt korda saadetud jõhkrusi meelde tuletama üksnes sündmuspaigad, fotod, raamatud ja filmid. Kuid neid, kes oma läbielamistest saaksid ehedalt rääkida, enam pole. Seetõttu on ülioluline, et inimkond ei unustaks, vaid mäletaks kogu seda ülekohut, mis juudi rahvale on osaks saanud. Lauderi jõupingutusi selles valdkonnas on võimatu alahinnata. Ta on muuseas ka pidev helde annetaja.

Töötades Pentagonis alates 1984. aastast, oli ta USA kaitseministri nõuandja Euroopa ja NATO küsimustes. 1989. aastal kandideeris Roland S. Lauder New Yorgi linnapeaks.

Kosmeetikamagnaat ja meediamogul

Lauderi kosmeetikaimpeeriumi kuuluvad peale sellise kaubamärgi, nagu seda on Estée Lauder, veel ka maailmakuulsad brändid nagu näiteks Clinique, American Beauty, Donna Karan, Le Mer, Missoni, Tommy Hilfiger ja Tom Ford.

USA-s kontrollib Estée Lauder kosmeetikaturu ülakihist ligi 50 protsenti, mis on muljetavaldav saavutus. Firma käive on ca 7,3 miljardit dollarit (84 miljardit krooni) aastas. Põhimõtteliselt võrdub Lauderi ühe firma aastane käive terve Eesti riigieelarvega.

Lauderi firmadest tooksin välja ka sellise ettevõte nagu Central European Media Enterprises (CME). Firma fookuses on erinevad meediaettevõtted Kesk- ja Ida-Euroopas. See firma on noteeritud nii USA väärtpaberibörsil NASDAQ kui ka Praha börsil. Ettevõtte käibeks on miljard dollarit aastas (12 miljardit krooni), töötajaid on üle 4000 ning talle kuulub mitmeid televisiooni- ja raadiokanaleid. Aktiivne on firma ka internetiäri erinevates valdkondades.

Lauder ja Linnahall

Mind paneb tõsiselt imestama ja sügavalt kurvastama, kui ülbed ja hoolimatud võivad Eesti riigi ja rahva suhtes olla Reformierakonna ministrid eesotsas peaminister Ansipiga. Neile ei sobi ligi 3 miljardi krooni suurune investeering Eesti majandusse, mida maailmatasemel suurinvestor Lauder sooviks Eestisse teha. Vabariigi Valitsus ei pea seda perspektiivikaks, seades kahtluse alla Lauderi ärivaistu, kogemused, mõjuvõimu jne.

Mõelda vaid: meil on Eestis üks linnapea, kes suudab meelitada siia mitmemiljardilisi otseinvesteeringuid. See on midagi, mida pole suutnud varem meie riigijuhidki teha. Võime vaid kujutleda, millised võimalused avaneksid Edgar Savisaarele meie riigi majanduse arendamiseks ja elu edasiviimiseks, kui ta oleks Eesti Vabariigi peaminister.

Lauderist tasub isiklikus plaanis eeskuju võtta. Ta on öelnud: ükskõik, mida sa teed, tee seda kirega, sest siis see asi, mida sa teed, õnnestub kindlasti. Roland S. Lauder on üks maailma esikümnes olevatest kunstikogujatest ja mõjukatest ühiskonnategelastest, kuid mitte seetõttu, et ta on üks rikkamaid mehi maailmas, vaid seetõttu, et seda, mida ta teeb, teeb ta lõõmava kire ja vankumatu tahtejõuga.

Antud artikkel ilmus ka 5. mai 2010 Kesknädalas.

The First Election Debate on ITV1 - 15th April 2010

2010-05-11T23:20:00.000+03:00

Kirikul on aeg ärgata!

2010-05-09T21:08:00.000+03:00

Need, kes on Piiblit lugenud, teavad väga hästi, et nii Uues kui ka Vanas Testamendis on kirjas asju, mis on palju hullemad kui see, mida kirikumehed heidavad ette Keskerakonna plakatikampaaniale.

Pastorid tunnistavad, et nad tõesti sekkusid poliitikasse, kuid just nüüd olevat nende karikas hakanud üle ajama. Huvitav – kogu kriisi vältel pole nad selliseid teemasid käsitlenud. Nüüd, esimest korda tegid suu lahti. Kusjuures rünnatakse just seda linnavalitsust ja linna, kus aastaid on toetatud kirikute restaureerimist ja korraldatud „kirikute renessansi“ suurejooneline ja palju maksma läinud aktsioon. Kirikuisad on tõesti „äraostmatud“. Nende lemmik äpardub Eesti juhtimisel ning lõpuks isegi tulistab opositsioonijuhi pildi pihta, aga luteri kirikul ei leidu tema jaoks ühtegi noomivat sõna!

Tegelikult peaksid kirikut häirima need inimeste kannatused, mida toob kaasa jäigalt monetaristlik poliitika. Läänes on kirik olnud traditsiooniliselt vaeste, hätta sattunute ja töötute kaitsja ning aitaja. Kristlikust moraalist lähtuv kirik, kui ta tõesti poliitikat tahab teha, peaks haarama initsiatiivi just nüüd, kui ühiskond on süvakriisis. Nüüd on kiriku aeg ja võimalus mõjutada valitsust muutma oma poliitikat, asuma hädasolijatele toeks, et võetaks vastu programme ja tegevusi, mis leevendaksid tõelist häda. Ansipi ja Laari valitsust on vaja mõjutada astuma kõrvale ultraliberalismi hukutavalt rajalt. Selles mõttes peaks kirik tõesti ärkama ja asuma tegutsema. Seda on vaja usutegelastelt, aga mitte osalemist IRLi ja Reformierakonna poliitilistes kampaaniates. Mina oleksin meelsasti näinud Jaan Tammsalu ja teisi kirikutegelasi 1. mail, pärast talguid Toompea platsil nõudmas valitsuselt eetilisemat poliitikat, et loodaks uusi töökohti, aidataks hättasattunud inimesi, ega tõstetaks pensionilemineku iga.

Mulle on vihjatud, et kirikutegelaste algatus pärines tegelikult IRLi ringkondadest. Küllap siis on IRLil ja Reformierakonnal tõesti kõik trumbid käest läinud, kui nad kiriku olid sunnitud appi kutsuma. Tahaks teada, mis kirikutegelastele vastu lubati? Kas tõesti Niguliste ja selle varade üleandmist kirikule, nagu Toompea koridorides sosistatakse? On üldiselt teada, et see on see maiuspala, mida kirikutegelased ammu on ihanud!

(Ülemine lõik on tumedas kirjas, kuna Delfi jättis selle osa minu arvamusloost millegipärast avaldamata. Huvitav, kas see kuuldus on tõde, mida oleks nii mõnelgi valus lugeda?)

Kirik võiks siiski selgitada, mida nad silmas pidasid, kui väitsid, et Keskerakonna kampaania on laimav ja mustav. See on nende avalduse võtmekoht. Kas Laar siis ei olegi lubanud 50 000 töökohta ja jätnud selle lubaduse täitmata? Kas Ansip siis polegi korduvalt vastu astunud sotsiaalsete töökohtade loomise ideele? Kas valitsus ja selle juhtparteid ei olegi vastutavad selle eest, et meil on võrreldes paljude teiste Euroopa riikidega kolm korda kõrgem tööpuudus?

Keskerakonnas on mitmeid kirikuõpetajaid ja küllalt suur osa usklikke. Kindlasti on nemad jahmunud sellest räigusest, millega rünnati tegelikult kõiki Keskerakonna toetajaid. Nüüd vajavad nad mitte keerutamist, ega pea liiva alla peitmist, vaid selgeid sõnu nendelt, kes sellele uskumatule avaldusele oma allkirjad andsid.

Käesolev arvamuslugu avaldati ka Delfis: Kirikul on aeg ärgata!

Kuidas Ansipi-Laari valitsus "võitleb" tööpuudusega:

2010-05-04T22:34:00.001+03:00

1) Enne valimisi lubatud 50 000 töökohta on loomata.

2) Tööpuudus suureneb jätkuvalt.

3) Uus töölepinguseadus tegi koondamise lihtsamaks ja odavamaks.

4) Uue töölepingu seaduse järgi võib koondada ka SMS-i teel ja haiguse ajal.

5) Kaotati puhkepäevade 50% lisatasustamine.

6) Kaotati õhtuse tööaja soodusarvestamine.

7) Loodud on 0 sotsiaalset töökohta.

8) Töötute töölerakendamise reegleid lihtsustatud ei ole.

9) Kaotati hambaravi 300 kroonine hüvitamine.

10) Tõsteti rahva arvamusega mittearvestamata pensioniiga.

11) Hakkas kehtima omaosalus hooldusravis kuni 3000 krooni kuus.

12) Vähendati oluliselt haigushüvitisi.

13) Vähendati kohalike omavalitsuste tulubaasi, mis muuhulgas piirab nende võimalusi hättasattunute aitamisel.

14) Tõsteti käibemaks 18% → 20%, mis teeb töötute elu veelgi keerulisemaks.

15) „Tänu“ aktsiiside tõstmisele ja maksude tõstmisele on suurenenud kulutused muuhulgas ka kommunaalkuludele.

16) Jne.

Ansipi valitsuse „teened“ praeguste ja tulevaste pensionäride ees:

2010-04-30T13:15:00.001+03:00

1) Lõpetati pensionide kojukanne.
2) Peatati pensioni II samba riigi poolsed maksed.
3) Tõsteti rahva arvamusega mittearvestamata pensioniiga.
4) Hakkas kehtima omaosalus hooldusravis kuni 3000 krooni kuus.
5) Vähendati oluliselt haigushüvitisi.
6) Kaotati matusetoetus ja tõsteti matuseteenuste käibemaks 5% → 9%.
7) Vähendati kohalike omavalitsuste tulubaasi, mis muuhulgas piirab nende võimalusi hättasattunute aitamisel.
8) Suletakse kohalikke postkontoreid ning vähendatakse ühistranspordiliine.
9) Tõsteti käibemaks 18% → 20%, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
10) Toasooja käibemaks tõsteti 5% → 20%, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
11) Tõsteti maagaasi aktsiis 1000m³ 0 kroonilt → 367 kroonile, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
12) Tõsteti elektriaktsiis 1MHh 0 kroonilt → 70 kroonile, mis lööb valusalt pensionäri rahakoti pihta.
13) Tõsteti raamatute ja õpikute käibemaks 5% → 9%.
14) Tõsteti kontsertide, spordiürituste, etenduste, muuseumide ja kinopiletite käibemaks 5% → 18%.
15) Bensiiniaktsiis on võrreldes 2008. aastaga tõusnud 20%, mis omakorda on kergitanud kõiki hindasid.
16) Jne…

IRL röövis 40 inimeselt töökohad!

2010-04-18T20:05:00.000+03:00

Tallinna volikogus läks 16 täiendava koha loomine läinud aastal Tallinna maksumaksjale maksma tervelt 3 miljonit krooni.

Suurim kulu oli seotud uue IT-lahenduse ja hääletussüsteemi laiendusega, milleks kulus ligi 1,5 miljonit krooni. Tarkvarauuenduse arve oli üle 320 000 krooni, infosüsteemiga AKTAL liidestamine maksis 191 160 krooni. Lisandusid pisemad kulud võrgutöödele, hääletuspultide märgistamisele jms. Kulud kandis linnakantselei oma eelarvest. Lisaks tuli kinni maksta saali remont ja täiendav mööbel – 770 000 krooni.

Paratamatult tekib siinkohal küsimus, kas Tallinnal ikka on nii suurt volikogu vaja, kui riik tuleb toime 101 seadusandjaga. Aga selline oli IRLi ja Reformierakonna poliitiline otsustus ja seadus on seadus. Seejuures oleks paslik meenutada, mis viis 79-kohalise linnavolikoguni?

Keskerakonnale üritati ära teha

Hoolimata Keskerakonna ägedast vastuseisust, sest kehtestati seadus, mis lubas 79-kohalist Tallinna linnavolikogu senise 63 asemel, jättes arvestamata valimiste ühetaolisuse ja proportsionaalsuse põhimõtte. Vaadati mööda ka sellest, et valija hääle kaal on endiselt ühe omavalitsusüksuse piires valimisringkondade vahel mitmekordne.

Paanikas olevad IRL ja Reformierakond tegid valimisseadusesse kiirkorras parandused, mis pidid välistama tulevikus 2005. aasta oktoobris juhtunu, kus Keskerakond kogus Tallinnas 40 protsendi valijate toetuse, mis andis neile üle 50 protsendi volikogu kohtadest ning ainuvõimu linnas. IRLi ja teisi ei huvitanud pealinna maksumaksjate arvamus ja huvid selles küsimuses. Neist sõideti teerulliga lihtsalt üle, sest eesmärk pühendas abinõu. Neil oli tarvis oma võimu maksku, mis maksab, kindlustada.

IRL unistas Savisaarele kambaka tegemisest, et kätte maksta, sest neil oli veel vägagi hästi meeles valimistraagika, mis tabas 2002. aastal Isamaaliitu, kes jäi tänu kehvale valimistulemusele volikogu ukse taha.

Kui rahva toetust ei ole, siis seda ei ole. Paraku ei tahtnud IRL sellest aru saada ja nii hakatagi taas seaduseid väänama ja keerutama. Oli sellest aga kasu? Tühjagi ja pigem kahju, sest linlased usaldasid endiselt Keskerakonda linnatüüri juurde. Tore oleks olnud ju jälgida, kuidas IRL ennast lolliks teeb, kui sellega ei oleks kaasnenud kurb tõsiasi, et kahjukannatajaks osutus tänu IRLi „väikesele trikile“ lõpuks ikkagi Tallinna maksumaksja. Vast on lootusetu loota, et IRL käituks riigimehelikult ning maksaks need 3 miljonit linnakassasse tagasi.

IRL jättis Tallinnas 40 inimest tööta

Huvitav, mida oleksid tallinlased saanud selle Tallinna maksumaksjale IRLi poolt pealesurutud 3 miljoni krooni eest? Kui Reformierakonna valimisratsuks on euro, siis tundub, et IRL on võtnud nõuks just töötuse teemaga järgmisi riigikogu valimisi võitma minna. Kui nii on lood, siis peame tõdema, et nende teod ja jutud ei käi küll käsikäes. Tegemist on IRL tavapärase ja lihtlabase populismiga, kuna sellesamuse 3 miljoni krooni eest oleks praegusel raskel ajal tervelt 40 Tallinna elanikule saadud pakkuda tööd. Me räägime ca 40 sotsiaalsest töökohast üheks aastaks ehk 12 kuuks.

Samas, on veel mustmiljon teisi erinevaid võimalusi, kuhu selle 3 miljoni krooni oleks võinud targemini paigutada, kuid ma jätan need lugeja otsustada.

Käesolev arvamuslugu ilmus Põhja-Tallinna Sõnumites