IRList on saanud kui purjedeta ja paljaksröövitud laev keset poliit-ulgumerd. IRLi laev seilab senini teda poliitiliselt tühjaks ja relvituks teinud mereröövlite laeva kõrval. Viimase masti on heisatud kollane lipp, kus peal hüppab vahvalt üks sinine orav.
Nüüd on siis tulnud kokku kamp vanu poliit-meremehi, kes on võtnud nõuks laevalt oma paatidega lahkuda, et maismaal uus laev kokku panna. Vanast laevast ja selle meeskonnast (Res Publicast) saab hea täiendus eespool mainitud mereröövlitele (Reformierakonnale) sini-kollase lipu all.
Paljud leiavad, et oleks pidanud aset leidma hoopis Res Publica ja Reformierakonna ühinemine. Miks? Seetõttu, et kunagistel “äraostmatutel” ja oravatel on omavahel palju rohkem ühist kui “poistebändil” ja “kampsunitel”. Nii et äkki pärast seda, kui isamaaliitlased lahkuvad ja teevad oma erakonna, saab lõpuks teoks ka Res Publica ja Reformierakonna ära jäänud ühinemine?
Reformierakond on võltsrahvuslik erakond. Oravate silmamunadki on juba sinimustvalged. Kogu hingest üritasid nad IRLi käest ära rebida seda rahvusluse monopoli, mis varem kuulus Isamaaliidule. Nad said sellega 2007. aasta aprillis “suurepäraselt” hakkama, ent mis hinnaga? Oravad püüdsid rahvusluse endile külge pookida, kuid ettevõtmine on olnud sama edukas, nagu Isamaaliidu ja Res Publica ühinemine. Mis sai reformistidele rahvusliku positsiooni hõivamisel saatuslikuks? Inimlik-poliitiline ahnus.
Nüüd ongi tekkinud kummaline olukord Eesti poliitmaastikul, kus ei olegi enam päris täpselt teada, kellele kuulub rahvusluse monopol. Kes on see kõige “eestim” erakond? Võib ju väita, et Reformierakond solkis pronksiööga rahvusluse niši Eestis ära. IRLi jõupingutused rahvusliku erakonna monopoli tagasivõitmiseks ei ole seni kandnud vilja ja kui “kampsunid” lahkuvad, ei saa see ka enam võimalikuks. Samas ei usu ka oravad ise, et nad oleksid tõsinatsionalistid. Reformierakond on liberaal-demokraatlik partei. Rahvuslus eeldab aga konservatiivsemat ehk antiliberaalset lähenemist.
Võib ju öelda, et uus-isamaaline erakond sünnib edukalt vaid juhul, kui Mart Laar selle “kampsunite” juhina ära teeb. Paljude “kampsunite” jaoks on Laar end aga respublikaanidele juba koos saba ja sarvedega maha müünud, et säilitada erakonna esimehe tiitel. Seetõttu kõik “kampsunid” Laari enam ei usaldagi.
Teine murekoht peitub aga selles, et enamik noori, keda me IRList teame, on ju endised Res Publica liikmed. Noorematest “kampsunitest” meenub vaid Margus Tsahkna. Vaja oleks järelkasvu. Seda aga pole, mistõttu oleks tarvis “kasulapsi”, teisisõnu “uus-kampsuneid”.
Uude tõsi-rahvuslikku erakonda võiks kuuluda ka parteitu, ent selgete Isamaaliidu sidemetega Eerik-Niiles Kross. Lisaks temale ka Indrek Tarand, kes ei pruugi olla küll padu-oravate ja pärissotside presidendikandidaat, kuid tundub olevat selgelt isamaaliitlaste kandidaat. Nii et, järsku ühineb isegi Indrek Tarand kunagi selle tulevase tõsirahvusliku erakonnaga?
Oravaid ei salli Tarand põhimõtteliselt, kuna nende esimees ja Tarand ajasid otsustavatel 1987. ja 1988. aastal ülikoolilinnas teineteisest täiesti erinevaid asju. Üks oli mässav ja tuliisamaaline tudeng, teine Tartu rajooni karjäärikommunist.
0 kommentaari:
Postitage kommentaar