Leheküljed

8. veebruar 2016

Eritrea president ISAIAS AFEWERKI – 70

Kõigepealt mõne sõnaga Eritreast. Mis riik see selline on? Eritrea asub Ida-Aafrikas, Punase mere rannikul ja tema naaberriikideks on Etioopia, väike Djibouti ja kurikuulus Somaalia. Kõige kehvemad suhted on Eritreal just Etioopiaga, mille küljest 1991. aastal pärast aastakümneid kestnud relvastatud vabadusvõitlust lahti saadi. Etioopia pole seda aga siiani andestanud ja lühemaid sõjalisi konflikte on jätkuvalt ette tulnud. Tolle kunagise vabadusvõitluse juhte ongi meie sünnipäevalaps Isaias Afewerki. 
Eritrealased ei ole pärisneegrid, vaid midagi vahepealset. Välimuselt paistavad nad mulattidena, justkui kombinatsioon valgest ja mustast rassist. Eks see tulene sellest, et Araabiamaad on niivõrd lähedal. Eritrea rahvas on esteetiliselt ilus ja sihvakas. Eritreas räägitakse mitmeid erinevaid keeli. Kristlus ja islam on kaks peamist usundit. Moslemite arv on aga selges tõusutrendis.
Muide, Eritrea ja tema naaber Etioopia olid maailmas esimesed riigid, mis võtsid kristluse riigiusuna vastu. See juhtus juba 4. sajandil, ehk siis Maarjamaast lausa 1000 aastat varem. Ka president Afeweki ise on Eritrea Õigeusu Kiriku liige.
Isaias Afewerki sündis 2. veebruaril 1946. aastal Asmaras, mis täna on Eritrea riigi pealinn, aga tollal oli üks Etioopia linnadest. Koolis oli Isaias tubli õpilane, sai häid hindeid ja võeti hiljem vastu prestiižikasse Addis Abeba ülikooli insenerieriala tudeerima. Õpingud jättis ta aga pooleli, kuna liitus 20-aastaselt Eritrea iseseisvusvõitlusega. 1967 sõitis Afewerki koos oma võitluskaaslasega Hiina Rahvavabariiki sõjalisele ja ideoloogilisele väljaõppele ning kaks aastat hiljem kodumaale naastes sai temast juba Eritrea Vabastusrinde poliitkomissar. Noor Isaias oli pikka kasvu, nägus ja temperamentse iseloomuga ning tõusis liikumise ridades kiiresti. Arvatavasti Hiinast, aga võimalik, et juba enne sinnasõitu nakatus Afewerki marksistlikusse ideoloogiasse ja pidavat seda usku tänaseni olema.    
Eritrea on üks selliseid riike, mis on USA ülemvõimule maailmas nö jalgu jäänud. „Eritrea ei ole müügiks!“ on Afewerki korduvalt kinnitanud. USA valitsusele selline vastus ei sobi. Sinu riik peab olema müügiks, kui soovid olla USA valitsuse silmis nö „heas nimekirjas“. Seda teavad Eesti paremkreenis poliitikud imehästi, sest nende loosungiks on alati olnud „Eesti müügiks! Kõik müügiks!“. See on neile ka võimu Maarjamaal kindlustanud. Afewerki otsustas, nagu Gaddafi ja Assad, ujuda vastuvoolu. Sellel on aga oma kõlvatu hind.  
Afewerki-Eritrea on huvitav ka sellepoolest, et on sõber kahe riigiga, kes üksteise päevapealt hävitaksid – Iraan ja Iisrael. Selliseid riike pole maailmas palju, kes suudaksid mõlemaga ühtviisi sõbralikes suhetes olla.
Vabalt võib öelda, et president Afewerki on tänase Eritrea riigi isa. Kui Afewerki sai kunagise Eritrea Vabastusrinde juhiks suutis ta liikumises valitsenud erimeelsused likvideerida ja panna kogu organisatsiooni ühe eesmärgi saavutamise nimel tööle. Seatud siht saavutati ja Eritreast sai iseseisev riik, kuigi nii mõnelgi teisel riigil olid temaga hoopis teised  ja sootuks kurjemad plaanid. Siin saab tõmmata paralleeli Eestiga, mille iseseisvumisest polnud ka just iga riik huvitatud.
Mööda ei saa minna tõsiasjast, et president Afewerkit süüdistatakse väga paljudes inetutes ja hirmuäratavates pattudes, nagu näiteks oma poliitiliste vastaste mahasurumises, vaigistamises, arreteerimises, vangishoidmises, taga kiusamises ja tapmistes. Räägitakse, et Eritrea armee teenistusest on kohati lausa võimatu erru minna. Ajakirjandusvabadust ei pidavat Eritreas eksisteerima. Kõigele lisaks pidi kristlasest Afewerki veel ka rahvusvahelist islamistlikku terrorismi toetama ja mida jubedat kõike veel. Me ju siin Eesti teame, mida see „vaba“ läänelik meedia endast kujutab ja kelle huvides oma lugusid toodab, nii et ei tasuks kõike uskuda, mida president Afewerki kohta pajatatakse. Meenutame kasvõi seda, et Iraakigi mindi sisse massihävitusrelvade ettekäändel. Neid pole siiani leitud, kuigi olemas olevat olnud „kindlad“ luureandmed.
Jah, Eritreast põgenetakse, aga Süüria põgenikevool on kordades suurem. Ära ei tasuks aga unustada, et nii Süüria kui Eritrea pagulasmasside põhjustajaks on USA valitsuse poliitika. Etioopia Eritrea-vastast tegevust toetab ja rahastab justnimelt USA valitsus. Täpselt sama käekiri ju ka Süürias ja sedasi olid lood ka Liibüas. Igasugune sõjaline konflikt toob endaga paratamatult kaasa põgenikud. Süüdimatu USA valitsus ei taha neist aga midagi kuulda. 
Loomulikult on Afewerki karmi käega riigijuht, kes hoiab Eritread oma raudses haardes. Fakt on aga see, et Eritrea ei ole lihtne riik ja eritrealased kerge rahvas juhtida. Afewerki on kõik need aastad olnud selleks ühendavaks ja tõele au andes, nii mitmeski mõttes, asendamatuks liidriks. Mis oleks aga alternatiiv? Paraku kaos, nagu näitavad meile kurvad kogemused Afganistanist, Iraagist, Liibüast või Süüriast. On tarvis aru saada sellest, et kahjuks on maailmas lihtsalt veel palju piirkondi, kus on vaja autoritaarset riigijuhtimist ja kus diktaatori mahavõtmine ei teeks valitsevat olukorda riigis paremaks, vaid hoopis hullemaks. Sestap ei tõtanud ka mina Afewerkit ühemõtteliselt maha tegema. Pealegi, tal oli eile ju tähtis juubel!      

29. jaanuar 2016

Kui homod saavad abielluda, tuleks seadustada ka mitmemehepidamine!

Tunamullu suve hakul külastasin Euroopa „patupealinna“ Hollandit ja seal rääkis mulle üks 70-aastane sarmikas maailma ja elu näinud härra, et ärge te seal Eestis selle homoabielu legaliseerimisega kiirustage, pidage eelnevalt ikka aru ja vaielge kõik viiskümmend halli varjundit igatpidi läbi. Madalmaades olevat juureldud aastakümneid selle teema üle. Vastasin, et meie valitsus sõidab rahvast teerulliga üle ja asi ants! Valitsusparteisid lihtsalt ei huvita, mida eesti inimesed asjast arvavad. Nii on see varsti juba nagu alati olnud.

Selgitasin hollandi kolleegile, et kahjuks meil Ida-Euroopas on pärisdemokraatiani veel pikk tee minna. Eesti on täna demokraatia mõttes üks suur Potjomkini küla Brüsseli ees eputamiseks. Kas kunagi ka tõelise demokraatiani jõuame, näitab aeg. Õnneks pole USAle sellist pakasuhat tarvis teha, sest talle sobiks ka see, kui Eestit juhiks kasvõi diktaator. Nii on tal isegi kergem. Diktaatoreid on Ameerika Ühendriigid ju ikka armastanud, ent vaid ühel tingimusel – nad peavad olema ameerikameelsed. Muidu tehakse neist assaadid, husseinid või gadaffid.   

Valitsus pakub pseudoprobleemidele pseudolahendusi
Rõivase valitsusele meeldib eesti rahvast päriselt puudutavate probleemide lahendamise asemel tegeleda pseudoprobleemidega. Nii ongi Eesti riigis võetud „südameasjaks“ homode ja lesbide abiellumise võimaldamine, pagulaste vastuvõtmine või siis päikeselise Kreeka abistamine puudust kannatavate eesti pensionäride, invaliidide ja mitmelapseliste perede arvelt. Ükskõik mida, aga peaasi, et ei peaks tegelema pärisprobleemidega, nagu väljaränne, ääremaastumine, maa-elu väljasuremine, olematu majanduskasv, puudega inimeste küsimused, madal iive, nälgivad eesti lapsed, vaesuses virelevad üksikemad või siis meie eakatele inimväärse eluõhtu võimaldamine.

Homoabielud ja pagulased on arenenud ning jõukate Lääne-Euroopa demokraatiate teema. Eesti sinna perre ei kuulu. Tänu Eesti riigi reformierakondlikult väärastunud kursile ei hakka sinna veel lähikümnenditelgi kuuluma. Ega siis see, kui meil on homoabielud seadustatud ja kõikvõimalike nahavärvide, uskude ja kommete plejaad esindatud, ei tee meist veel edukat läänelik-euroopalikku riiki.  

Abielu annab homodele laste adopteerimisõiguse
Homoseksuaale kuvatakse valitsusmeedia (ERR, Kanal2, Delfi jne) kaudu, kui hirmsal moel tagakiusatuid inimesi. Homopropaganda käib meil põhimõtteliselt 24/7 tänu millele tõsised teemad tunduksid nagu teisejärgulised. Eesti tähtsaim küsimus oleks justkui selles, kas homod saaksid oma kooselu abieluna registreerida ja kas kõik pagulastele ikka piisavalt kaasa tunnevad ning neid avasüli Maarjamaale ootavad. Need, kes on pagulaste vastu, tambitakse mutta ja pannakse avalikult häbiposti.

Muide, Eesti väljapaistvamaid homoseksualiste kultuuripsühholoog Linnar Priimägi ei pea homoabieluseadust (varjunimega: kooseluseadus) üldsegi oluliseks, sest Eesti riigi nimel tegutsev Vabariigi Valitsus eirab ju meie riigi põhiseadustki. Milleks neid seadusi siis üldse vorpida?
Olgu välja toodud ka asjaolu, et homoabieluseaduse eestvõitlejate jaoks on propagandistlikult ülioluline, et ei räägitaks homoabielu-, vaid hoopis kooseluseadusest. Teisisõnu, et asju ei nimetataks nende õigete nimedega, sest  termin „homoabielu“ ehmatab ju tädi Maali põlvkonna ära. Teiseks rõhutavad homousulised poolehoiu ja kandepinna suurendamiseks, et homoabieluseadust on vaja ka mitte-homodele. Mida rohkem toetajaid, mida vähem vastaseid, seda suurem tõenäosus ju, et asi Riigikogus läbi surutakse.

Täiesti omaette terav teema on muidugi see, et kui lesbid ja geid saavad abielluma hakates ka lapsi adopteerida. Kas eesti rahvas on selleks valmis? Alustuseks on ankeetidel keelatud lapse vanemateks panna „isa“ ja „ema“. See mõjub ju ahistavalt gei- ja lesbipaaridele, kes ongi kaks issit või kaks emmet, aga ankeedil mõjuks see ju naeruväärselt. Sestap asendati need pseudosooneutraalsete „vanem 1“ ja „vanem 2“-ga. Aga kui ots on lahti tehtud, siis miks mitte lubada „vanem 3“, „vanem 4“ jne?
Homoabielu lubamine avab Pandora laeka

Niisiis, mitmenaisepidamine ehk polügüünia või mitmemehepidamine ehk polüandria tuleks nii Eestis kui Euroopas laiemalt kõne alla võtta. Juba üksnes lugupidamisest islamiusu vastu. Keegi ei taha ometi moslemipagulaste kommete vastu sallimatust üles näidata, ega ju? Sellised mitte-tolerantsed inimesed kannaksid endal ilmeksimatut märki alaarengust, tagurlikkusest, rassismist, natsismist, kuritegelikust taustast ja mida jubedat kõike veel!

Millegipärast on „abielu“ olnud sajandeid just mehe ja naise vahelise ametliku kooselu monopol. Seega, täna, kus me oleme legaliseerimas homoabielusid, st sooneutraalseid ühteheitmisi, tuleks hakata üle vaatama igatpidi "iganenud" ja „vananenud“ ning „ajale jalgu jäänud“ arusaamad sellest, et "armastus" saab olla vaid naise ja mehe, mehe ja mehe ning naise ja naise vahel. Lõpuks ometi oleme oma arengus nii kaugele jõudnud mõistmaks, et "armastus" ei tunne piire, sugu, vanust, seisust, rassi, rahvust ega ka – arvu! Järelikult, kui üks mees tahab olla abielus kahe, kolme või enama naisega, ei tohiks teda diskrimineerida, vaid lasta sel sündida, sest see on Allahi või siis mõne teise jumala või lihtsalt kaaskodaniku tahe.
Mõistagi peaks ka mitmemehepidamine olema seadustatud. Olgu selleks „pidajaks“ siis üks mees või naine. Lisaks tuleksid mängu ka mitmesugustest biseksuaalsetest inimestest koosnevad abielud, kelle õigusi omavahel abielluda ei tohi samuti kitsendada. Teisisõnu, erinevad mitmikabieluvormid saaksid elu normiks, nagu näiteks abielu heteroseksuaalse naise, biseksuaalse mehe ja homoseksuaalse mehe vahel. Viimane on aga läbi teinud soovahetusoperatsiooni, mistõttu näeb ta välja, nagu mees, kuigi varem oli ta naine. Ühesõnaga, avatakse üks korralik Pandora laegas, mida enam kinni ei pane.  

Mitmenaisepidamine on pühakirjades lubatud
Muide, mitmenaisepidamine on nii Koraanis, aga ka Piiblis ja ka juudiusu pühakirjades täiesti omal kohal, kuigi vaid islamis praktiseeritakse seda avalikult ka tänapäeval. Homod on neis raamatuis aga rangelt taunitud ja rääkida nendevahelisest abielust võrduks Jumala rüvetemisega.

Reformierakondlikult sundsallivas õhkkonnas peame mõtlema nii, et Eestis on naisi rohkem kui mehi, mistõttu, kui igal mehel oleks mitu naist, laheneks meie iibeprobleem paar põlvkonnaga. Saaksime vananeva rahvana värske ja noorusliku restardi!

Niiviisi polegi meil tarvis peljata, et homoabielud sündivust kuidagiviisi piiraksid, sest heterotest eesti „tõutäkud“ sigitaksid eesti lapsi, nagu Vändrast tuleks saelaudu! Eelnev oli mõistagi humoristlik-iroonilises kastmes kirjutatud, aga kasutades peaminister Rõivase sõnu, siis: „Loodetavasti jõudis sõnum kohale.“
Lugu ilmus Kesknädalas.

10. september 2015

Pagulased panevad eestlasi venelasi rohkem armastama

Ma ei ole uute immigrantide vastu, kui need on inimesed, keda meie majandus tõsiselt vajab. On need siis spetsialistid või muud oskustöölised, peaks meie riik nende siialubamist igatpidi lihtsustama. Aga seda vaid ainult juhul, kui tõesti pole põliselanikku antud ametikohale ei leia ja koolitamine võtaks aastaid aega.

Eesti on liiga väike ja vaene riik ning meie rahvas liialt habras ja kogenematu selleks, et hakata siia lubama valimatut massimmigratsiooni. Uusi inimesi võib meie ühiskonda sulatada, aga see peab olema tasa ja targu. Pole mõistlik meid hoolimatult lõhkuda ja teha tegusid, mille tagajärgedega me hiljem toime ei tule. Pole Eesti suutnud nõukaaegseidki sisserändajaid integreerida.

Puudega inimeste potentsiaal riigil rakendamata

Eesti valitsusmeedia on täis propagandat, et Eestis on tööjõupuudus, aga kas riik on koostöös ettevõtjatega teinud kõik endast oleneva, et olemasolev tööjõud oleks maksimaalselt ära rakendatud? Kas valitsus on ära kasutanud kõik võimalused ja lahendused toomaks meie kalevipojad koju tagasi? Olen väsinud lugudest, kuidas Töötukassa töötutega ülbitseb ja igal võimalikul juhul neid töötute nimekirjast maha võtta üritab, et valitsusmeedia saaks avalikkusele raporteerida töötute arvu „langemise“ töövõidust. Milleks see näitemäng?

Tuletan meelde, et Eestis elab tuhandeid puudega inimesi, keda saaks koolitada ja kelle jaoks tuleks töökohti kohandada ning kes on valdavalt eestikeelsed ja -meelsed. Ja isegi, kui nad pole eestikeelsed on nad meie inimesed, keda tuleks eelisjärjekorras tööle suunata.

Nende integreerimiseks meie ühiskonda pole tarvis kulutada miljoneid. Pealegi jäävad nende puhul ära kõikvõimalikud ühiskondlikud pinged ja aastakümneid kestma jäävad hõõrdumised. Selveisse kärulükkajaiks saatmine oleks enamus puudega inimeste potentsiaali raiskamine! Need on meie oma inimesed, keda me sedasi nüristame. Puudega inimesed vajavad lihtsalt rohkem keskendumist, tähelepanu ja hoolt.

Hoolimatu ja mõtlematu Rõivase valitsuse jaoks on lihtsam tuua sisse võõrad ja nii oma rahvast lõhkuda. Aga siis tõusetub küsimus – keda tänane Reformierakonna, IRLi ja sotside valitsus esindab? Kindlasti mitte eesti rahvast.

Pagulane olgu meile võimalikult lähedane

Keskerakond on käinud välja mõtte tuua lõunamaiste pagulaste asemel siia hoopis põgenikud Ukrainast, kus möllab ja jääb usutavasti veel aastataks leegitsema kodusõda. Seal on pagulasi mõlemal pool rindejoont. Neid pagulasi saaks vabalt tuua Eestisse ja öelda Brüsselile, et aitäh, aga meie kvoot on täis.

300 või 3000 ukrainlase sissetoomisest ei saaks keegi Eestimaal arugi. Aga 150, aga tegelikkuses mõne aastaga juba 1500 muhameedlasest aafriklast tekitaksid ühiskondlikke pingeid, mida pole vaja ja saaks praegu veel ära hoida. Täna elab Eestis 30 000 ukrainlast ja keegi ei tea, kus nad on ja millega nad tegelevad. Kedagi väga ei huvita ka ju tegelikult. Aafrika või Süüria pagulased hakkavad aga tahes-tahtmata ühiskondliku luubi all elama.

Pagulased lükkavad eestlasi venelastele lähemale

Venelasega või ukrainlasega saad ju sauna minna, õlut juua, viina visata, sealiha süüa ja kirikus käia. Venelane lubab oma tütardel kooli minna, ei topi oma naisele kotti pähe, kui välja minek ja ei lähe suvalisele naisele tänaval kallale, kui tal dekoltee liiga avatud või seelik liiga lühike on. Teisisõnu, eestlasi ühendab venelaste või ukrainlastega tuhandeid kordi rohkem asju kui siiatoodavate pagulastega Aafrikast ja Lähis-Idast.

Võib-olla oligi neid pagulasi Eestisse tarvis seetõttu, et viimaks ometi saaks suures osas ära hirmutatud ja ses mõttes haavatud hingega Eesti ühiskond üle arulagedast ja põhjendamatust venevihast, mida regulaarselt enne valimisi mõnuga sellised parteid, nagu Reformierakond, IRL, Vabaerakond või EKRE ära kasutama asuvad. Ikka selleks, et panna venehirmuga ajupestud ja mõtlemisvõimetut osa eestlastest endi poolt hääletama. Ütles ju Napoleongi, et inimest panevad tegutsema vaid kaks asja: isiklik saamahimu või hirm.   
Lugu ilmus Põhja-Tallinna Sõnumites.

13. mai 2015

Alaealisel jagub mõistust valida, aga mitte valituks osutuda?

Reformierakond, sotsid, Vabaerakond ja IRL lubavad meile, et juba järgmistel kohalikel valimistel saaksid alaealised oma hääle anda. Nad leiavad, et 16- ja 17-aastased noored on sama arukad ja nutikad kui elukogemustega eakad inimesed. Nad on kindlal seisukohal, et Eesti poliitika on muutunud liiga pensionärikeskseks, mistõttu oleks alaealistele valimisõiguse andmine vahend noorte kaasamiseks poliitikasse. Nad jätavad aga salakavalalt mainimata, et alaealistele kandideerimisõigust nad anda ei taha. Huvitav miks siis? Need asjad käivad ju demokraatias käsikäes. Vastus on aga lihtne: nad ei usu ise ka juttu noorte kaasamise vajalikkusest ja võimalikkusest läbi valimisea alandamise, sest kui nad tõemeeli usuksid, et noored on sama mõistlikud ja teravad kui vanurid, annaksid nad 16- ja 17-aastastele ka kandideerimisõiguse. Nende tegelikuks eesmärgiks on kergelt kätte saada noorte hääled. Suurim võitja siinjuures on konkurentsitult just Reformierakond, kellel on ressursse alaealiste häälte kokkuostuks. 

Valimisõigus kandideerimisõiguseta on otsene diskrimineerimine

Keskerakond ei ole valimisea langetamise vastu tingimusel, et alaealistele antakse ka õigus kandideerida linnade ja valdade volikogudesse. Paljud valimisea langetamise entusiastid jutlustavad vahetpidamata sellest, et alaealised on kohati isegi adekvaatsemad ja objektiivsemad ilmaasjade üle otsustama kui paljud eakad inimesed, mistõttu peaks neile andma valimisõiguse. Tegelikult tahavad valitsusparteide ja Vabaerakonna ning teiste alaealistele valimisõiguse andmise fanaatikud öelda, et paljud eakad inimesed on hoopis liiga targad, et valivad nende õiguse eest seisva Keskerakonna.  

Keskerakond ütleb aga, et kui te olete niivõrd julged asetama kogenud seeniorid samale pulgale alaealiste arusaamaga elust, siis andke neile julgelt ka kandideerimisõigus! Näidake, et olete oma seisukohtade taga ka tegudega, mitte ei tegele soolapuhumisega. Pealegi, kui 16- ja 17-aastastele ei antaks kandideerimisõigust, oleks tegu otsese diskrimineerimisega. Valima oleksid justkui küps, aga kandideerima mitte? Kus on siin loogika? Ei pea olema eriti taibukas mõistmaks, et valimisea langetamise pseudoteema varjamaks teisi probleeme Eestimaal. See on lihtlabane avalikkuse, aga eelkõige alaealiste lollitamine.

Valimisea langetamine on alaealiste alatu ärakasutamine

Andes alaealistele valimisõiguse, aga mitte kandideerimisõigust, loovad valitsuserakonnad ja Vabaerakond sisuliselt nii-nimetatud alamklassi kodanike rühma. Sa justkui oled täiskasvanu, aga ei ole ka. Ei liha, ei kala. Viina või suitsu osta ei tohi, abielluda ka mitte, aga valida järsku tohid, siis aga jälle kandideerida kindlasti mitte – sa pole selleks veel piisavalt küps! See on alaealiste äärmiselt ebasiiras kohtlemine. Ühelt poolt räägivad valimisea langetamise pooldajad poliitika noorte-kesksemaks muutmise vajalikkusest, teisalt ei lase nad nende endi seast inimesi volikogudesse valida. See oleks sama diskrimineeriv, kui mustanahalistele või naistele oleks antud valimisõigus, aga mitte kandideerimisõigus.

Valimisea langetajad räägivad iseendile vastu

Vasturääkivus on väga lihtne. Kui sinu argument on, et alaealised on sama targad ja arukad langetamaks poliitilisi valikuid kui eakad inimesed, mistõttu tuleb neile anda valimisõigus, siis asetad sa alaealised ja eakad inimesed ühele pulgale. Nüüd eakatel inimestel on valimisõigusega käsikäes käiv kandideerimisõigus. Iga eakas inimene, sõltumata tema vanusest või haridusest, võib seada üles oma kandidatuuri ja osutuda valituks valla või linna volikogusse. Olgu ta siis kasvõi 100-aastane. Kui sa alaealistele kandideerimisõigus ei anna, siis sa ei pea noori eakatega võrdseiks, sa ei pea neid sama arukateks saamaks linna- või vallavolikogu liikmeks.

Noori ei taheta kaasata, vaid nende hääled kergelt kätte saada

Juba täna on omavalitsuste juures noorteparlamendid ja -volikogud. Nad eksisteerivad üksnes võimalusena, kuid need võiks teha kohustuslikeks. Niiviisi oleks igas linnas või vallas selge kaasarääkimise õigusega noortevolikogu. Noored saaksid tõsisema võimaluse osaleda linna või valla erinevates otsustusprotsessides.

Teadmiseks, et Keskerakond on ainuke partei, kelle  valimisprogrammis oli lausa eraldi noortepeatükk. Muide, Eesti Noorteühenduste Liit (ENL) tõi välja kaheksa olulist noortepoliitika punkti, millest Keskerakonna valimisprogrammis oli lausa kuus. Teised erakonnad noortega seonduvat niivõrd oluliseks kahjuks ei pidanud.

Kuna nii palju erinevaid võimalusi, kuidas noori kaasata on siiani kasutamata, jääb vägisi mulje, et valitsusparteid tahavad noorte kaasamise varju all hõlpsalt kindlustada endile alaealiste hääled. Neil on aastakümneid olnud aega noorte kaasamiseks, aga pole seda siiani millegipärast teinud. Ja isegi, kui alaealistele antakse valimisõigus, siis sellest poliitiline pilt ei muutu ja noored ei hakka ka kuidagi rohkem kaasatud olema. 

8. veebruar 2015

Viljal puudub väärikus!

http://www.ohtuleht.ee/661510/vilja-savisaar-toomast-olin-edgari-liiderlikkuse-parast-depressioonis
 
Kas madalamale saab veel laskuda? Kas veel labasemaks ja räpasemaks saab veel minna? Tädi Viljale on oravad seadnud eesmärgiks täiesti ebareaalse 2500 hääle kogumise. Reformierakondlased teavad ise ka, et äpardunud Vilja seda numbrit ei saa. Vilja häältesaak teeb juba mitmendat valimist järjest allakäigukukerpalle. Viimastel valimistel sai ta esinumbrina tühised 1000 häält. See on varasema 8500 häälega võrrelduna ikka totaalne läbikukkumine. Vilja on põhjas, mis põhjas, nii et 150 häält ehk oleks tema puhul veel reaalne, kui oravad talle e-hääli tuju tõstmiseks juurde ei kirjuta.

Edgari sopaga ülevalamisega on see tädi oma otstarbe pärast valimisi oravate jaoks minetanud. Vilja kasutusaeg saab nende valimistega ümber. Tema poliitiline "kõlblik kuni" on seejärel läbi.

Liiderlikkusest rääkides, siis Põhja-Tallinna rahvas mäletab siiani tema mitmeid silmarõõme. Humoorikam näide oli üks vanem härrasmees, kes pidevalt kandis truult Vilja käekotti ;) Muide, Oru hotell oli ka väga kuum koht, kus Viljal on kindlasti kirglikke mälestusi küllaga. Vilja on patune, mitte pühak.

Arusaadavalt pole tädi Vilja Edgarist siiani üle saanud. Nii võimas mees on Edgar Savisaar! Hr Toomast võiks end ehk niiviisi alaväärsenagi tunda? Aga ikkagi, tädi Vilja, miks sa oma perekonnanimes jätkuvalt Savisaare nimest nii meeleheitlikult kinni hoiad, kui mees, kellelt sa selle nime said nii liiderlik ja kohutav on? :D Kui kaob Vilja nimest „Savisaar“ kaob ka poliitik nimega „Vilja Savisaar“. Savisaar on Vilja eksistentsi viimane õlekõrs, mis teda veel poliitpinnal hoiab. Kurb ju tegelikult, et peale „Savisaare“ Viljas rohkem poliitilist sisu polnudki.

29. jaanuar 2015

Kas poliitika on räpane?

Kuulen mõnikord inimesi rääkivat, et küll see poliitika on ikka räpane. See on mõttetu väide, kuna poliitika on täpselt nii räpane, nagu on see ühiskond, kus seda räpast poliitikat aetakse. Ega siis need poliitikud, kes poliitikas asjatavad, tulevad ju ikka siitsamast rahva keskelt. Lisaks võib ju öelda, et ka äri on räpane ja kindlasti ta seda on, aga seegi ei ole räpasem kui ühiskond tervikuna.
 
Väidetakse, et võim teeb asja räpaseks? Võib ju nii öelda, ent samas võim ei ole vaid poliitikas, see on nii äris kui ka teistes ühsikonnavaldkondades. Erinevad võimumänge harrastatakse näiteks ülikoolides, gümnaasiumites, teatrites, haiglates ja teistes asutustes.
 
Samas olen ma nõus, et poliitik ei ole tavakodanik. Temalt eeldatakse rohkem. Temalt peabki rohkem eeldama, kuna rahvas on talle usldanud oma võimu. Seetõttu on arusaadav avalikkuse huvi selle vastu, kellega meie poliitikud suhtlevad ja oma asju ajavad. Peaasi, et sellega liiale ei mindaks.

Miks ma nendel valimistel ei kandideeri?

Olen meelitatud, et nii mitmedki inimesed on minu käest küsinud, et miks ma nendel valimistel ei kandideeri. Põhjuseid on selleks mitmeid. Esiteks, valimised on kallis lõbu. Teiseks, oleme realistid - ma ei saaks piisavalt hääli selleks, et Riigikokku pääseda. Kolmandaks, hääled on ju umbes poole vähem kui kohalikel valimistel. Põhjuseid on veel, aga neist pole tarvidust siinkohal kirjutada.   
 
Möödunud valimised olid minu esimesed. Sain kokku alla 350 valija toetuse. Valimised on tegelikult tore aeg. Õhus on pinget, aga positiivsed inimesed sinu ümber toovad päikese välja.
 
Igatahes soovin meie Keskerakonnale palju edu! 

24. jaanuar 2015

IRL = Eesti maaelu hävitaja

Vaatasin IRLi valimiskonverentsi. Mõtlesin, et miks see poistebänd kiusab seda vana, väsinud ja haiget Mart Laari ning ei lase tal rahulikult omaette olla? Arusaadav, vaja Laariga välgutada, et äkki leidub mõni ullike, kes Laari pärast IRLi valiks? Aga Laar võiks minna ja rahus olla kuskil maapiirkonnas, kus ei ole postkontorit, kooli, töökohti, noori, apteeki, arsti, kiirabi, poodi, päästjaid, isegi elekter on välja võetud, pole ka ühistransporti... Nii hea, vaikne ja rahulik Mart Laari jaoks ju, sest just selliseks, elutuks on IRL Mart Laari isikus Eestimaa maapiirkonnad ju teinud. Nüüd tulla ja rääkida, kuidas IRL seisab maaelu eest, on ikka ülim silmakirjalikkus. See oleks sama alatu ja küüniline, kui laostada ja paljaks röövida üks jõukas talunik ning aastakümneid hiljem otsida ta tänavalt üles ja lubada talle toidupalakesi tuua selle sama raha eest, mida kunagi temalt rööviti. IRL on oma nime väärt -> Isamaa Reeturite Liit.

4. jaanuar 2015

Kuidas pärisorjast sai pangaori...

Nimelt, rohkem kui kümme aastat tagasi otsustasid kasumiahned võõrpangad, et aeg on küps siinne rahvas laenudega orjastada. Selleks, et asjad libedamalt ja ladusamalt kulgeksid, oli vaja äraostetavat parteid ja kodustatud võtmepoliitikut, kes aitaks omalt poolt riigitasandilt kaasa. Agar kandidaat oli, nagu tellitud, kohe platsis! Nõnda saigi 2006. aastal ajaloolase haridusega kunagisest peaminister Laarist Swedbanki nõukogu liige. IRL Mart Laari isikus hoolitses õhinal selle eest, et Eestis ei võetaks vastu ühtegi laenajaid kaitsvaid, see tähendab pankade vaenulikke seadusi. Laenuralli võis alata!

Mäletame, kuidas kinnisvarahinnad hüppasid lakke. Võlgu said ka need, kes ei tohtinud seda mitte kuidagi saada. Paljudel eesti inimestel polegi tänu sellele enam oma kodu, perest või tervisest rääkimata, aga laen ripub neil jätkuvalt kaelas. Õnnetud maksavad seda neetud laenu, nagu surnud hobust ja kõigele lisaks võib nende laen olla kunagisest korteri või maja väärtusest isegi tublisti priskem.  

Käsi pesi kätt ja paari aasta pärast oli olukord nii hull, et laenumull lõhkes. Majandus kukkus kolinal kriisi, aga panku või nende kodustatud poliitikuid vastutusele muidugi ei võetud. Elu läks vaikselt edasi. Pangad korjavad tänaseni hiigelkasumeid, viivad need Eestist mõnuga välja ja neid selles alatus tegevuses kaasa aidanud ning jätkuvalt abistavad IRLi ja Reformierakonna poliitikud naudivad riigivõimu hüvesid rahva kulul edasi. 

Mõelda vaid, et kunagi olid meie mõisnikud rootsi, taani ja siis saksa soost. Eesti rahvas oli neile alandlikeks pärisorjadeks. Tegelikult ei ole kunagised peremehed kuhugi läinud. Nad on endiselt siin. Meievaheline käskija ja alluva suhe on jätkuvalt alles. Muutunud on vaid selle vorm. Isand on võõramaine pank ja pärisorjast on saanud laenuori. Vanasti seoti matsi maaga, nüüd laenuga. Kui maarahvas vastu hakkab või midagi endale ette kujutada söandab, tuleb talle meelde tuletada: „Võlg on võõra oma!“       

1. jaanuar 2015

Tujurikkuja rikkus tuju!

Seekordne Tujurikkuja rikkus tõepoolest tuju. Asi oli tõepoolest küündimatu. Kui oleks võimalik (ja see peaks olema võimalik), siis küsiks Avandilt ja Sepalt raha tagasi. Nad peaksid ju meid meie kõigi raha eest naerutama või vähemasti mingil moel meelt lahutama.

Võimalik on muidugi ka see stsenaarium, et Avandi ja Sepp tahtsid lihtsalt eesti rahvale näidata, kui kõvad mehed nad on? Teine võimalus on ka see, et nad soovivad mõnele kommertskanalile üle kolida lootuses saada järgmine aasta suurem honorar?

Igatahes, kui poleks olnud seda viimast sketši, oleks kogu Tujurikkuja olnud totaalne mõttetus. Avandi ja Sepa suudlus oli ootamatu, aga noh, arvestades seda, et kooseluseadus oli põhimõtteliselt riikliku tähtsusega sündmus, siis oli see saatele huvitav lõpplahendus. Puudust kannatavatest pensionäridest, üksikemadest ja lastest on sotside ja reformierakondlaste jaoks olulisem teema, kas kaks meest või kaks naist saaksid omavahel abielluda.  
 
Seevastu Priit Pius oli tõepoolest tasemel ja tegemist on andeka järeletegijaga!